Veskimägi, kes saanud manifesti näoks, istub kolmapäeva hommikul oma Toompea kontoris, silmitsedes pisut kõrgil pilgul Shnelli tiiki, millele ta läikiva parketiga kabinetist avaneb avar vaade. „Riigikogu ühelpool, Stenbocki maja teisel pool,“ möönab Veskimägi ETKL-i peakorteri asukoha headust, „kontrollime siin riigi asju.“ Ja naerab oma sõnade peale paar takti. Ei saagi aru, kas ta peab seda naljaks või mitte.
Peaminister Ansip nimetas ettevõtjate manifesti „mõttetuks“. Oli see pettumus?
Inimesel on õigus oma arvamusele, aga see, kuidas Äripäev seda kirjeldas; et peaminister selle prügikasti saatis, on selgelt ülepingutatud. Kõik loevad seda, arutavad, kümnes päev ma annan intervjuusid. Tähendab, asi väärib seda. Ei ole prügikastikaup.
Te Ansipiga rääkinud olete?
Ei ole. Ma tulin just äsja Rootsist, kus ma sain rääkida. (Veskimägi oli teisipäeva õhtuni Visbys Swedpank´i majandusseminaril koos Sandor Liive ja Toomas Annusega - EE).
Teil kolmel ilmselt teineteisemõistmisega raskusi pole?
Ei ole. Liive on tööandjate volikogu liige ju ka veel.
Miks seda manifesti vaja oli? Miks te vee pidite praegu nii mudaseks ajama?
Aga öelge teie – kas seal on üks asi, mis ei puudutaks meie igapäevaelu?
Oo, kuidas puudutab! Ja jääbki mulje, et neil, kes on töövõtjad, läheks elu taoliste reformide järel veelgi halvemaks.
Vaadake. (
Veskimägi suunab pilgu aknast välja
) 30. augustil kui me selle dokumendi avaldasime, siis ma kaks korda toonitasin, et see ei ole mustvalgel mingi piibel, et siin on ruumi diskussiooni jaoks. Aga keegi pidi midagi tegema, sest ajakirjanikud on ise ka kirjutanud, et on tekkinud mingi stagnatsioon, et reformid on peatunud.