João Lopes Marques : Eesti lõpeb de facto Rakverega
Kõigist variantidest, mida kaalusin, osutus tõeks kõige jubedam: „Muidugi on see veetank," kirjutas mulle Yves. Et Narvas polnud kedagi, kes oleks mu küsimust mõistnud, postitasin pildi sellest paranormaalsusest Facebooki. Osa teist on juba aru saanud, millest jutt: räägin sellest suurest hallist plokkmajast, mis kõrgub keset Narva kesklinna, SEBi reklaam suurelt peal, ja sellest massiivsest betoonkastist selle otsas.
Narva on üks neist paigust maailmas, mis mind alati narv... oih, närviliseks teeb. Ja see jõle asjandus seal linnapildis on mu teooriale järjekordseks kinnituseks. Välismaalasena pole seda raske näha. Tundub, et Eesti ja eestlased ajavad oma riigi idapoolseima kolmandiku suhtes väga spetsiifilist poliitikat. Millist? „Mida hullem, seda parem."
Olen aina kindlamal seisukohal, et Eesti lõpeb de facto Rakverega. Kahju seda tunnistada, aga eestlaste hoiak on julm. Nagu vanadele headele soomeugrilastele kohane, on nende strateegiaks ignoreerimine või vähemalt jätavad nad sellise mulje, sest tehakse kõik, et igasugust kokkupuudet vältida. Nad teavad, et vastasseis ei vii kuhugi.
Või hullemgi, võib Kremlis istuva suure karu karva turri kiskuda.
Rakvere taga ja eriti pärast Jõhvit algab metsik maa. Eikellegimaa, kus valitseb geto. Euroopalikud väärtused on seal lahtunud ja õitsevad ellujäämisstrateegiad, sest inimestele meeldib olla õnnelik või vähemalt on see miski, ,mille poole püüeldakse.
Jah, halvim nõukogude ajast pole sealt kuhugi kadunud. Mikrolaineahjust läbi käinud hommikune omlett koos iga toidu juurde kohustuslikus korras kuuluva ketšupi ja majoneesiga - „Söök on söök, ära virise!" -, väiksemat sorti petturlus restoranis, eksitav teave turismiinfos. See üüratu päevi näinud veetank. Nagu kedagi ei huvitaks. Elu on mööduv nähe ja miski ei vääri liigset pingutust.
Kui järele mõelda, tean ainult ühte kohta, mis Narvaga sarnaneb: pseudopealinn Tiraspol Transnistria Vabariigis, mis ise on veelgi pseudom. Kuigi reaalsus, tuleb tunnistada, on seal teistsugune, veel palju hullem: Moldova ei ole Euroopa Liidus, ta on palju vaesem ja tema tunnustamata vabariigi idapoolset siilu kontrollib punaarmee käsikäes sm. Igor Smirnoviga.
Kuna olin sellest suuruselt kolmandas „Eesti" linnas kolmandat korda, olid mu ootused juba ette madalad. Aga seekord otsustasin endale seal meeldiva elamuse pakkuda: otsisin parimat, käisin mitte kõige odavamas venekeelsete kuulsuste seas populaarses spaaski (muide, külalisteraamatusse oli kirjutanud ka endine president Arnold Rüütel).
Aga pidin pettuma. Piirdun siin ühe naljakama seiga nimetamisega: et spaa restorani oli planeeritud parasjagu pulmapidu, saime meie oma romantilise õhtusöögi ülipisikeses koosolekute ruumis, tahvli kõrval kontorilaua taga.
Narva parim tähendab võimalikult vähe ebameeldivat. Standardid on pahupidi.
Veidramgi on see, et nende kolme päeva jooksul, mille ma Ida-Virumaal lõõgastudes ja oma viimase romaani jaoks materjali kogudes veetsin, ei kohanud ma kedagi, kes oleks eesti keelt rääkinud. Mu eestlannast kaaslase jaoks oli see šokk, sest see oli tema esimene käik sinna kanti. Ma ise märkasin seda siis, kui panin tähele, et inimesed ei vastanud mu teredele ja headaegadelegi - jah, mu saavutused eesti keeles on suhteliselt kesised.
Ma jumaldan sürrealismi - ja seda on parajas koguses ka mu pooleliolevas romaanis -, see aga meenutab pigem tragikomöödiat. Jälle: geto ja farss.
Kui te aga küsite, kas ma süüdistan selles kohalikke venelasi, siis vastus on, et teen seda mõõdukalt. Sama palju vastutust lasub eestlaste õlul. Kukkur on kerge, aga head ideed kaaluvad sageli rohkem. Ida-Virumaal miski lihtsalt ei toimi ja ma ei pea siinkohal silmas assimilatsiooni. Tangot tantsitakse kahekesi ja üha rohkem ma usun, et ainult aeg, palju aega, saab praegust lõhet vähendada.
Vahepeal peab aga midagi ette võtma. Üksikisikutele käib see üle jõu. Olukord pole Eestile mitte ainult häbiasi - „Tere tulemast riigi hämarasse tagaaeda!" -, vaid teeb ta ka palju haavatavamaks. Tuuled võivad iga hetk muutuda. Vabandust, et teema juurde tagasi pöördun, aga: põhjamaade Moldovat/Baltikumi Transnistriat pole siia nüüd küll vaja.
Võib-olla oleks aeg natuke ida poole liikuda, nagu tegid Ameerika teerajajad 19. sajandil. Aga on üks oluline erinevus: teil pole indiaanlasi tappa vaja, piisab, kui arendate seal idapool euroopalike väärtuste ja positiivse suhumise taustal seda, mis teie enda vabariigis on juba olemas. Head näited toimivad sageli katalüsaatorina.
Lõppude lõpuks on ju tegu tsivilisatsioonilise missiooniga. Ida-Eestisse on hädasti vaja midagi, mis tekitaks positiivse doominoefekti, pelgast „Narva, hea energia linn" tõlkimisest ei piisa. Näiteks midagi, mis õigustaks Sõpruse silla nime. Aga mida? Narva ja Ivangorodi lähendamine võiks mõlemad kaardile tuua. Peale selle on Narvas piisavalt ajalugu, imeilus kindlus ja tsitadell, lahe jõgi, tonnide kaupa sümboleid ja tänu Peterburi lähedusele lõputult turismi ja ettevõtluse arendamise võimalusi.
Sellises külma sõja järgse keskkonna kontekstis Mao Zedongi tsiteerida pole ehk küll kõige paslikum, kuid tuhandekilomeetrine teekond algab alati esimesest sammust. Kas poleks aeg see iganenud veetank sealt minema viia? Või äkki on sinna salajane radariantenn peidetud...
João Lopes Marques on 16.09.2010 esitletava raamatu "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor
Tõlkinud Teve Floren
