Kui tuttav tiibeti mastif põlvelihase rebestas, oli mul temast väga kahju. Karvane elukas lebas osavõtmatult kamina ees nagu topis ega võtnud jalgu alla. Rohkem veel oli kahju aga tema perenaisest, kes pidi koera ravima. “Ristatissideme operatsioon läheb teil maksma 20 000 krooni,” teatas loomatohter. See oleks enam kui õpetajannast koeraomaniku kahe kuu palk... Ma ise sattusin sel suvel loomakliinikusse koeraneitsi Ruubikuga, kelle steriliseerimise eest printis kassaaparaat välja ligi poolemeetrise arve, kus lisaks rohtudele ilutsesid eraldi ridadel kummikindad, ühekordsed operatsioonilinad, niidid-nõelad – kokku 2600 krooni. Kassisuuruse krantsi eest, oigasin. Kolleeg jutustab, et tema tütarde rottide soetamishind (50 krooni) jääb mitmekordselt alla näriliste ravihinnale (kärntõve-vastased süstid maksid paarsada krooni). Kui kuulsin, et pudeliharja meenutava grifooni piimahammaste välja tõmbamise eest küsiti 1500 krooni, sain, aru et ma pole kaugeltki ainuke kannataja. “Vereimejad,” nuttis tiibetlase omanik. Kas lemmikloomade ravimisest on tehtud loomaomanike tunnetele rõhudes küüniline bisnis või on hiiglaslikud raviarved põhjendatud? Eesti Maaülikooli Väikeloomakliiniku peaarst Rainer Hõim ütleb, et ta näeb väljakirjutatud arvete pärast nutvaid – ja ka sõimavaid – loomaomanikke peaaegu iga päev. Mis teha, inimesele on kümme tuhat krooni ootamatu väljaminekuna üüratu summa, kuid loomakliiniku seisukohalt on Eesti ravihinnad veel väiksed.
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega