Just sel põhjusel olin oma saabumise Põhja-Indias asuvasse Kashmiri, täpsemini, sealse islamikogukonna keskusesse Srinagari ajastanud meelega just ramadaani lõppu tähistavate Eid-ul-Fitri pidustuste ajale, mil ametivõimud liikumiskeelud kogu Kashmiri orus ajutiselt tühistanud olid.

Laupäeva, 11. septembri hommikul 10 tunni bussisõidu järel Srinagarile lähenedes oli piirkonna massiline militariseeritus selgelt tuntav – okastraadipallidesse mähitud sõjaväeosad ning varahommikuselt inimtühjadel külatänavatel täisvarustuses patrullivad sõjaväelased olid nähtavad peaaegu igal sammul. Teel bussijaamast autorikšaga linna idapoolsel küljel laiuva Dali järveni möödusime esialgu ehk paarikümnepealisest noortekambast, kus kanti loosungit “Tahame iseseisvat Kashmiri”. Välismaalaste arv linnas oli poliitilise situatsiooni tõttu minimaalne ja enamik paatmaju õõtsus järvel tühjalt, nii leidsin endale otsekohe uskumatult soodsa ja üliõdusa veeresidentsi. Siis nägin läbi pitskardinate aga eemalt tõusvat paksu suitsusammast. Nagu selgus uudistest, kogunes pärast Eidi palvetalitusi linnasüdames tuhandeid inimesi ja sõjakamad neist süütasid politseijaoskonna ning veel ühe hoone. Pühapäeva varahommikuks oli laupäevaste sündmuste valguses terves Kashmiri orus välja kuulutatud totaalne liikumiskeeld. On äärmiselt sürreaalne libiseda paadil aeglaselt üle järve ja möödasõudvate kohalikega viisakusi vahetada, samas teades, et vaid mõnesaja meetri kaugusel rannabulvaril on mul juba teist ööpäeva keelatud jalgagi kaile tõsta.

Esmaspäeva õhtul juba kuuvalgel tagasi koju jõudes on uudised rabavad. Komandanditunnist hoolimata ilmus külades ja linnades läbi terve regiooni tänavaile kümneid tuhandeid inimesi, skandeerides: “Lahku, India. Välja siit. Me tahame vabadust.” Süüdati politseijaoskondi ja valitsushooneid, sõjaväelasi ning politseinikke pilluti kividega. Korrakaitsejõud avasid mitmel juhul inimeste pihta tule, näiteks Tangmargi külas hukkus kuulirahe all vähemalt 5 ja sai vigastada üle 50 inimese. Paljud on siiani teadmata kadunud.

Komandanditund jätkub vähimategi katkestusteta ka teisipäeval ning tänase seisuga loetakse 13. septembrit juba üheks viimaste aastakümnete verisemaks päevaks – eri andmeil üle 17–18 hukkunu ning 200 vigastatu, paljud neist kriitilises seisundis. Väidetavalt on ka politseiridades vigastada saanuid üle saja, samuti hukkus läbi kolme kuu kestnud rahutuste jooksul esimene politseinik, kellele Budgamis otsa sõitnud auto põgenes tabamatult sündmuskohalt.

Võib karta, et esimene surnud politseinik lisab veelgi õli tulle ja sunnib nii mõndagi vormikandjat seda kergemini päästikule vajutama. Juba esmaspäeval võis lugeda arvukaid uudisnuppe meditsiinitöötajate ja kohalike ajakirjanike ähvardamisest. Mitme kohaliku uudiskanalite pildis jooksis juba esmaspäeval sõnum: “Meil ei ole võimalik üle kanda õhtuseid uudiseid, kuna ajakirjanikel takistati nende ülesannete täitmist.” Esimest korda kümne aasta jooksul on esialgu kolmeks päevaks peatatud kogu lennuliiklus Srinagari suunal.