Riik muidugi ponnistab selle nimel, et suunata haridusse nii palju vabu vahendeid kui võimalik. Järgmise aasta riigieelarve prioriteediks on kuulutatud Eesti konkurentsivõime tagamine ning hariduseelarve suurendamine. Konkreetselt kõrgharidusse läheb riigikassast tervelt 2,4 miljardit krooni. Kuid hariduses ja sellega tihedalt seotud teadus- ja arendustegevuses liigub palju euroraha, mis on määratud peaasjalikult investeeringuteks. Järgmisel aastal tuleb 53% teadus- ja arendusrahast ehk 1,461 miljardit krooni välistoetuste arvelt. Selle rahaga ei saa aga tõsta palku ega hoida inimesi Eestist ära minemast. Ka ei anna raha alati ja ainult tulemust: nii selgub Haridus-ja Teadusministeeriumi dokumendi „Kõrgharidusstrateegia rakendusplaan 2008-2010“ täitmise aruandest, et loodus- ja täppisteadusi ning tehnilisi erialasid on lõpetanud ja doktorikraadi kaitsnud prognoositust vähem inimesi. Samas on ometi palgad jätkuvalt üks Eesti hariduselu põletavaid probleeme. Mitte et nad oleksid kõik väikesed. Asi on hoopis selles, et raha jaguneb kõrghariduses ebaühtlaselt: reaal- ja tehnikaerialad tulevad osalt tänu koostööle erasektoriga üsna hästi toime. Humanitaarvaldkondadel on aga suuri raskusi. Nii seisabki Eesti kõrgharidus lahendamata küsimuste ees: kuidas saada lisaraha humanitaarvaldkonda, kuidas teha nii, et kohalikud õppejõud saaksid siin töötavate välisõppejõududega võrdset palka ning kuidas juhtida ülikoole nii, et raha ei kuluks ainult valitsemise ja juhtimise peale, vaid et Eesti kõrgkoolid tõmbaksid ligi nii kohalikke kui välismaiseid üliõpilasi ja õppejõude.
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega