Kuid selles ruumis oli midagi, mida mujal polnud. See oli kahe ja poole meetri pikkune, tihedalt värviliste markeritega valemeid ja sümboleid täis kirjutatud tahvel. Ning loomulikult oli seal Mark ­Zuckerberg, 19aastane tudeng, kes pidi sooritama internetirevolutsiooni ja saama miljardäriks. Sest nimelt selles ühikatoas asutas Zuckerberg 4. veebruaril 2004. aastal veebilehekülje, mis muutis maailma. Selle nimi on Facebook.

Facebooki idee on tapvalt ­lihtne. Zuckerbergi veebikülg annab vahendid oma sõpradega suhtlemiseks ning nende informeerimiseks, mida sa parajasti teed. Varasemad sotsiaalvõrgustikud, nagu My­Space ja Friendster, olid liiga keerulised kasutada ja mõeldud peamiselt võõrastega suhtlemiseks, Facebook aga oma tegelike sõpradega sidepidamiseks. Umbes nagu elektrooniline seltskonnapäevik ja eneseväljendamise vahend, kuid võib-­olla oli kõige tähtsam omadus toa nr H33 noorukitele siiski see, et Facebook andis võimaluse flirtida oma kooli tüdrukutega suhteliselt ohutust kohast – arvutiekraani tagant.

Levis nagu kulutuli

Ehkki Facebook oli algul mõeldud vaid Harvardis kasutamiseks, levis see kiiremini, kui Mark või tema toakaaslased olid arvanud. Täna on Facebook ainult kuus aastat vana, kuid sellel on rohkem kui 500 miljonit kasutajat kogu mailmas ja selle arvatav hind on 33 miljardit dollarit. Zucker­bergile kulub firmast 24% ning ta on mitmekordne miljardär juba enne 26aastaseks saamist.

Facebooki loojast on tehtud film “Sotsiaalvõrgustik”, mis esilinastub New Yorgi filmifestivalil 15. oktoobril. Facebooki juhid olevat väga õnnetud selle pärast, et Zuckerbergi kujutatakse võimuahne manipuleerijana. Film räägib loo Zuckerbergi kursusekaaslase Eduardo ­Saverini, Harvardi matemaatikust imelapse pilgu läbi. Eduardo investeeris tuhat dollarit oma raha Facebooki arendamisse pärast kohtumist Markiga Harvardi suletud juudi üliõpilasklubi peol.

Kuna Zuckerberg Saverini viimase vähese initsiatiivi tõttu vahepeal Facebookist välja tõrjus, siis tundis too end reedetuna ja kirjutas ­Facebooki loomisest skandaalse raamatu “Miljardärid juhuse läbi” (Accidental billionaires). Film on tehtud raamatu põhjal. Kuid tulevikus Saverini vaevalt et enam südant puistama hakkab. Tänaseks kuulub talle viis protsenti Facebookist ning ta tunnistati ametlikult kaasasutajaks. Tema tagasiostmise hinnaks väidetakse olevat miljard dollarit.

Isa õpetas programmeerimist

Kuidas sai hambaarstist isa ja psühholoogist ema lapsest üks tänapäeva maailma kõige mõjuvõimsamaid inimesi? Mark oli juba lapsena ebatavaliselt nupukas ja tehnoloogiast huvitatud. Ta õppis elitaarses erakoolis ja sai auhindu matemaatikas, astronoomias ja füüsikas. Isa oli suur arvutustehnikahuviline, arvuteid oli kodus mitmeid ja isa õpetas pojale Atari BASICu programmeerimiskeelt. Kui isa ühel 1996. aasta õhtul ütles, et ta sooviks oma assistendiga paremat sideviisi kui üle ukse hõikuda, siis kirjutas Mark kohe programmi, mille abil sai sõnumeid ühest arvutist teise saata. Ta pani sellele nimeks ZuckNet (hilisema AOL Instant Messengeri primitiivne variant). Koos sõpradega lõid nad arvutimänge – teised joonistasid, Mark programmeeris. Isa palkas Markile arvutiõpetaja, kuid poiss kasvas temast kiiresti üle.

Keskkoolis kirjutas Mark muusikasoovituste programmi nimega Synapse. Nii Microsoft kui AOL soovisid seda osta ja kutsusid koolipoissi enda juurde tööle. Mark vastas, et õppimine on praegu tähtsam ning astus Harvardi ülikooli.

Esimene investeering – 1000 dollarit

Markil oli algusest peale oskus luua lihtsat ja intuitiivset tarkvara. Vaevalt õpinguid alustanud, kirjutas ta programmi CourseMatch, mis andis nõu kursuste valikul, aluseks sõprade tehtud valikud. Paar kuud pärast Harvardi saabumist asutas ta veebikülje nimega Facemash.com, mis andis tudengitele võimaluse üksteise, eelkõige aga seksikate tüdrukute välimust punktidega hinnata. See oli totaalne hitt – kahe tunniga anti leheküljel 20 000 hinnet –, kuid ülikooli administratsioon sulges saidi privaatsusnõuete rikkumise ettekäändel.

Pärast Facemashi tähelendu oli Zuckerberg veendunud, et tudengite hulgas on tõsine nõudmine väikese kiiksuga sotsiaalvõrgustiku järele. Paar kuud arendas ta aktiivselt Facebooki ideed. Sellest pidi saama online-versioon “Näoraamatust”, mida Ameerika ülikoolides igal aastal jagatakse, et uued üliõpilased tutvuksid vanemakursuslaste fotode ja nende kohta esitatud infoga. Kuid Facebook pidi sisaldama ka palju muud.

Toakaaslaste Dustin Moskovitzi ja Chris ­Hughesi abiga ning Eduar­do Saverini antud tuhande dollariga varustatult tõi Zuckerberg 2004. aasta veebruaris välja veebilehe Thefacebook.com. Viis päeva pärast live’i minekut oli sel juba tuhat registreeritud kasutajat. Moskovitzist sai hiljem Facebooki viitsepresident.

Olukorras, kus mõni teine oleks otsustanud keskenduda õpingutele, fokuseerus Zuckerberg oma äriideele. Ning ta langes ülikoolist välja. 2004. aasta juunis kolis ta oma toakaaslased ja Facebooki tegevuse Palo Altosse, California kuulsasse räniorgu. Saverini investeeris veel 10 000 dollarit ja hakkas New Yorgis Facebooki turundama.

Pööras selja miljardile dollarile

Facebooki uus kontor oli tuubil täis tahvleid, arvuteid ja tühje pitsakarpe. Noored pidasid vägevaid pidusid ja jõid kõvasti, kuid tegid ka metsikult tööd. Zuckerberg organiseeris väikese rühma insenere ja programmeerijaid, kes öö läbi koodi tagusid, lihvides toodet ja arendades uusi lisasid. Isegi samas ruumis viibides suhtlesid nad arvuti teel, et mitte häirida keskendumist. Juuni lõpus sai Zuckerberg esimese suure investeeringu, 500 000 dollarit elektroonilise maksesüsteemi PayPal loojalt. Töö hakkas vilja kandma ning septembri lõpul võtsid keskkoolid USAs Facebooki kasutusele.

2006. aastal pakkus internetihiiglase Yahoo tippjuht Terry Semel Zuckerbergile Facebooki eest juba miljard dollarit. Semel rääkis ajakirjale The New Yorker: “Ma pole kunagi näinud kedagi – jätame kõrvale selle, et Zuckerberg oli toona alles kahekümne kahe aastane –, kes pööraks selja miljardile dollarile. Kuid ta ütles: “Asi ei ole rahas. See on minu laps ja ma tahan jätkata tema arendamist, tahan teda kasvatada.” Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda…!”

Tõesti, Zucerberg arvas, et see on rohkem väärt, ega eksinud. ­Aasta hiljem ostis Microsoft Facebookist vaid 1,6% ja maksis selle eest 240 miljonit dollarit. 2008. aastal läks Facebook mööda MySpace’ist kui maailma suurim sotsiaalvõrgustik. 2009. aastal tegutses see juba 27 riigis. Ning 2010 maikuus tähistas Mark Zuckerberg oma 26. sünnipäeva.

Ilmuvad välja kadedad

Kuid Facebooki edu polnud kibestanud mitte ainult Eduardo Saverinit. Välja ilmusid mitmed Zuckerbergi Harvardi-aegsed tuttavad ning süüdistasid teda nende ideede varguses. Cameron ja Tyler Winklevoss olid kunagi palganud Zuckerbergi arendama nende projekti Harvard Connection, millest pidi saama tutvumisteenistus, mis pakkus ka alandatud hindadega pääsmeid ööklubidesse. Winklevossid süüdistasid Zuckerbergi nende idee kopeerimises. Väidetavalt sõlmiti neli aastat hiljem kokkulepe, mis läks Zuckerbergile maksma 65 miljonit dollarit.

Aaron Greenspan kinnitas, et Facebooki idee pärinevat tema poolt Harvardis loodud houseSYSTEMi veebiportaalist.

Tedretähnilisest noorukist Zuckerbergist on saanud Ränioru valitseja. Kui ta otsustaks praegu ­Facebooki börsile viia, siis saaks temast üks rikkamaid inimesi planeedil Maa ja üks kõige noorematest miljardäridest.

Kultuurigorilla ja kahanev privaatsus

Zuckerbergi eesmärk on luua ja valitseda teistmoodi internetti. Google ja teised otsimootorid indekseerivad veebi, kuid Zuckerberg arvates on “suurem osa sellest infost, millest me hoolime, meie peades. Ning seda ei saa ju indekseerida.”

Kui Zuckerberg kuulutas Facebooki arendajatele avatud platvormiks, siis sai sellestki hitt. Facebookis tuntud mängud “FarmVille” ja “Maffia Wars” teenivad oma arendajafrmale Zynga tänavu üle viiesaja miljoni dollari, ja suurem osa sellest tuleb Facebookis neid mänge mängivatelt inimestelt.

Zuckerberg unistab, et Facebookist saaks praktiliselt iga elektroonilise vahendi põhiosa. Näiteks kui lülitad sisse teleri, siis näed, et kakskümmend su sõpra vaatab parajasti “Kättemaksukontorit” või et su vanemad salvestasid just “Õnne 13” viimase osa. Ostad uue telefoni, sisestad oma andmed – ning kõik sinu sõbrad ning võib-olla ka kohad, mida nad on äsja külastanud, on su telefonis olemas.

Et see plaan õnnestuks, peavad kasutajad üha rohkem oma privaatsusest Facebooki ja selle partnerite huvides loobuma. Möödunud aasta lõpul muutis Facebook privaatsuspoliitikat. Kui kasutaja ei viitsi jännata keeruliste privaatsussätetega, siis saab üha suurem hulk tema isiklikku informatsiooni – näiteks nimi, sugu, fotod, sõprade nimekiri – juba vaikimisi avalikuks. ­Zuckerberg teatas seejuures, et privaatsus on “arenev sotsiaalne norm”.

Aga võib-olla see ei olegi tema kõige suurem probleem. Üha enam kõlab hääli, et Facebookist on saanud “200kilone kultuurigorilla”, kes võib endale lubada ükskõik mida ning mis lömastab igasuguse konkurentsi.

Ajakirja The New Yorker ja ajalehe The Observer põhjal Priit Hõbemägi

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid