Läänelik mõttemaailm vormib spetsialiste igas valdkonnas (lisaks karjäärile ka loomingus) ning seetõttu toimib see teatava kastisüsteemina – halvimal juhul kaob inimestel julgus kastide vahel liikuda või üldse oma kaste ise valida.

Aga siis, sel päeval taipasin, et võin olla õnnelik, tunda ennast täiesti vabana, teha ise oma valikud.

Üheksanda klassi lõpueksamite ajal, mil pidin mõtlema tuleviku peale, tundsin, nagu astuksin viimaks ometi mingisugusest kunstpiirangute kookonist välja. Mõtted kristalliseerusid. Tajusin väga selgesti, et võin saada ükskõik kelleks, ning kogu oma ülejäänud elu vältel – sõltumata oma maisest varandusest või sotsiaalsetest suhetest – olla õnnelik lihtsalt oma olemasolu üle ning teha enam-vähem seda, mis mulle just kõige huvitavam, parem ja meeldivam tundub. Õnnelikkus ei ole eesmärk, mida on võimalik ühekordselt saavutada, see on meeleseisund, pidevalt toimiv protsess, suunatud liikumine.

Soovi korral oleksin võinud sel hetkel vabalt eksamitest loobuda ning Aasiasse kerjusmungaks rännata. Aga läksin hoopis semiootikat õppima ning tegelesin paralleelselt kirjutamise, (koomiksite) joonistamise, (laua)mängude väjamõtlemise, heategevuse, tõlkimise ja igakülgse enesearenguga.

Sel suvel, kui mul tuli idee kokku panna vabatahtlike meeskond ja hakata väikest nukufilmi tegema, võisin seda projekti julgelt alustada – ning mõnevõrra hiljem sama julgelt hakata organiseerima suurt kolmepäevast animatsioonifestivali (KLIK!Estonia//KLÕPS) Tartus.

Varem pole Tartus eraldi animatsioonifestivali olnud, seega oli tegu paraja väljakutsega. Võimaluse festivali korraldada andis mulle kirjastaja Lemmit Kaplinski, kellel oli kontakt Amsterdamis toimuva animatsioonifestivali korraldajatega. Kaplinskil oli välja pakkuda väga vinge koht, soov teha midagi ägedat ning kontaktid Amsterdamiga. Edasi hakkas tööle mu oma poolnaiivne-poolidealistlik veendumus, et oma soove on võimalik teostada. Kogusin kokku tiimi vaimustavaid vabatahtlikke, otsisin häid animatsioone ning tegelesin umbes kahe kuu vältel iga päev festivali organiseerimisega.

Selline aktiivsus on väärtuslik just nimelt tollesama aastatetaguse “virgumishetke” tõttu – kui ma poleks festivali tehes õnnelik, siis oleksin tõenäoliselt stressis, kergesti ärrituv ning ebaefektiivne: raisatud oleks mu isiklik aeg ning tõenäoliselt ei kulgeks ka festivali korraldamine nii hästi. Viimane täiendus festivalile on plaan pakkuda festivali paljude kinosessioonide ajal vaatajatele tasuta röstsaia moosiga.

Kui festival läbi, on mul kavas jätkata oma nukufilmi tegemist. Oktoobri lõpus annan välja ingliskeelse novellikogu “The Lost Switch”, mille kirjutamist alustasin 2008. aasta sügisel Ameerikas, kui õppisin vahetusüliõpilasena lavastamist, stsenaristikat ja võitluskunste. Ja ma kavatsen luua veel lõputult kunsti – animatsioone, lühifilme, arvutimänge, teatrit, graafikat, koomikseid, muusikat, tegevuskunsti. Mul on nii palju ideid, nii palju jõudu, sest ma ei piira oma vabadust.”