Soovituseks Okei, davai, Vanemuine! Moodne eepos mõlgub meeles. Tänapäeva tegemistest tahan teksti tekitada. Mineviku mälestused praegusaega paika passin, moodsamini läbi mängin, stiili sutsukese sätin. Kõrtsulauas kostev kõne Eesti keelena lä’eb kirja. Linnalood,ükskõik kus kuuldud, Eesti pärimuseks passin. Kõike räpakalt tsiteerin, umbes täpselt kirja panen. Sünnib uuem ajalugu, tänapäeva tõsielu. Kehtigu see eepos aasta, kui on sobiv, kõlbab kaheks; kümme juba liiaks läheb, uus siis keegi kirjutagu! 1. LUGU Kalevi tulek. Salme ja Linda. Pulmad. Lugu algas ükskord ammu, päris põhja piiri poolel, külma kliima kodukandis, võõras välismaises vallas, kauges kohas Kanadamaal. Elasid seal eesti hõimud, väljarännanud vägevad, pakkupääsenud parimad. Olid õilsad inimesed, puhtad oma mõttemallis, tõsimeelsed tegevustes, sirgeselgsed suhtumises, ausameelsed avaldustes. Olid pikakasvulised, hõbehallihiukselised, suvetaevasinisilmsed, pärlivalgehambalised, päevitunudnahalised. Lobisesid lauluviisis, sosistasid salmisõnul laususivad luulekeeli, riidlesivad regivärsis, ammu unustatud viisil, Eestimaalgi mahajäetus. Kas’vid ühes peres pojad, kolme kõva kangelasta. Esimene suureks sirgus, mehemõõdu välja venis, kauplemise peale hakkas, müügitööga mainet kogus. Teine kasvas kopsakamaks, kõrge kase kasvu keris, võitlemise peale hakkas taplemise peale tugev, sõjaväelaseks siis suundus. Kolmandamal nimeks Kalev, kõige kogukamaks kasvas, sõgedasti suureks sirgus. Ütles oma vanemaile, et ta hakkab reisimaie, Eesti poole liikumaie, kodukanti kippumaie. Kannab kaasas tarku mõtteid, kaua kaitstud teademisi, alal hoitud arukusta: tahab teha rahval heada, õnne tuua õuedelle, jõukust kanda kortereisse, edukust eramutesse, rikkust ridamajadesse, Eestit teha ilusamaks, kauget kanti haritumaks. Lennupileti siis ostis, ainult üheainsa otsa. Kalev Eestimaale lendas raske raudse kotka kukil, Bõuingu turistiklassis. Istus korra Kopis ümber, muidu aga tuli otse. Jõudis Kalev kodumaale, mahajäetud marjamaale, esiisa Eestimaale. Üheksakümnendate algus: oli Eesti igav ilma, nukralt nüri nurgakene, kõledate kodadega, külmavõetud kantsidega; polnud ühtki head poodi, puudus supermarketeista, hoopis ostukeskuseista. Kogu rahvas kõndis kookus, vaevaliselt vantsisivad, küürusseljal kõmpisivad, ninad longus lontsisivad. Asus Kalev kantseldama, Eesti rahvast õpetama, tarkust koju kupatama; kaua kogut’ teademisi, alal hoitud arukusta. Näitas rahval korvipalli, tegi meestel mängu selgeks, pani poisid triblamaie, kolmeseida viskamaie, kaitses peale pressimaie, lauapalle krabamaie. Rajas rahvusemeeskonna, tugevaima tiimikese, korraliku kambakese, mõnusaima mansakese. Sellest samast ajast pääle polnud Eestis enam igav, ei olnd kuskil nüri nurka. Kalev jätkas korrastamist, Eesti rahva raputamist, õue peale õnne toomist, konkurentsivõime tõstmist. Mõtles Kalev välja Skaibi, internetitelefoni. Rahvas hakkas suhtlemaie, maailmaga tšättimaie, isekeskis ilkumaie, rahatagi rääkimaie. Sellest samast ajast pääle polnud Eestis enam igav, ei olnd kuskil nüri nurka. polnud külmi kantsisida. Ja siis Kalev kloonis poed ostelemisekeskused, suurimad supermarketid. Kutsus rahva šoppingule, peetis rahva poodelema, soodussabadesse seisma, kaardikesi kulutama, kassatšekke kortsutama. Rahvas tegi sisseoste, seisis soodussabadesse, kulutas ka kaardikesta, tundis, et on elu ilus, pole meitel miskit viga. Saigi Eesti rahvas õndsaks, tundis rõõmu jõukast põlvest, ilusamast eksistentsist. Kalev oli tulnud koju seadnud ennast soojalt sisse, kandnud kaasas tarku mõtteid, teinud rahval palju heada, tassind õnne õuedelle, kandnud jõukust kortereisse, edukust eramutesse, rikkust ridamajadesse, teinud Eestit elusamaks, kodukandi kobedamaks. Krooniti siis Kalev kunniks, valiti veel presidendiks, Eesti rahva esindajaks, kogu kamba kamandajaks.
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid