Nii ma siis mõtlesin. Enam mitte. Olen vahepeal “Kalevipoega” lugenud ja veendunud selles, et tegu on väga heas keeles ja stiilis kirjandusega. Ja olen vahepeal lugenud ka peagi ilmuvat “Kalevipoeg 2.0”, mille katkeid avaldab ka tänane Areen. See kõik on pannud mind “Kalevipoja” üle järele mõtlema. Ja ka härra Khare sõnade üle.

India kirjandusteadlane nentis muu hulgas ka seda, et “õnneks on India maa, kus viimased 4000 aastat on mütoloogia katkestusteta elus püsinud. Täpsemini – India on praegu ainus selline maa.” Tõesti: Eesti mütoloogia pole nii vana ning katkestusi on siin rohkem kui püsivust.

Ometi tundub, et meie mütoloogia, eelkõige selle keskmes seisev “Kalevipoeg”, pole nii surnud ühti. Julgen isegi väita, et meie rahvuseepos on elusam kui eales ning kui härrased Faehlmann ja Kreutzwald oleksid praegu meiega, oleksid nad selle elususe üle lause hämmingus.

Kui 150 aastat tagasi oli “Kalevipoeg” lihtsalt üks kirjandusteos, mis põhines peamiselt Ida-Viru rahvalugudel, siis nüüd leiab viiteid algselt väljasureva maarahva mälestuseks mõeldud kunsteeposele Eesti kultuurist kõikjalt. Kalevi või tema poja nime kannavad kommid ja spordiseltsid, üksik-jalaväepataljon, varem veel ka allveelaev ja soomusauto, samuti veekeskus ja poistekoor, kunagi ka Narva kingseppade kutseühing. Loetelu võiks jätkata, sest arvutult on asutusi ja nähtusi – inimestest rääkimata –, millele ja kellele on nimeks pandud see ürgse kõlaga kangelasnimi.

Omamoodi on popp ka “Kalevipoja” tekst. Enamik meist loevad selle katkeid ja ümberjutustusi küll ainult koolis ning kirtsutavad selle vana ja justkui vanunud regivärsi peale nina, kuid tundub, et õhus on muutuste tuuled. Mõned näited: aastaid nautis meeletut menu VAT Teatri pantomiim “Kalevipoeg”; möödunud aastal ilmus eepose enda 19. trükk(!), sedapuhku Andres Tali tuliuute, värsket Kalevipoja-tõlgendust pakkuvate illustratsioonidega, ning kaks tänapäeva eesti kirjanikku, Kerttu Rakke ja Andrus Kivirähk, on kumbki kirjutanud oma “Kalevipoja” nime kandva teose.

Viimaste puhul on põnev see, et Kalevipoja nimi on pealkirjas sümboolne, ta esindab nime enda väge. Nimelt on Kerttu Rakke jutukogu “Kalevipoeg” neljast loost vaid üks otsesemalt seotud Kalevipojaga. Kivirähk tunnistab seevastu otse, et tema ei tee oma raamatus sõnagi juttu Kalevipojast ja kasutab seda pealkirja parema puudumisel!

Kalevipoja üle aegade ulatuvast väest kõneleb ka silmatorkav tõik, et Tartusse on püstitatud üks pronksist, Põltsamaale üks graniidist ja Nõmmele üks betoonist Kalevipoeg. Ning pole vist vaja mainidagi, et ühte über-Kalevipoega tahetakse veel püsti ajada…

Ja nüüd on siis lisandumas Kristian Kirsfeldti “Kalevipoeg 2.0” – just see rahvuskangelase uus ümbermõtestamine, mida soovitab Vishnu Khare ning millest unistas “Kalevipoja” kõige uuema trüki ilmudes ka kunstikriitik Ants Juske (“Kalevipoeg kunstis” – EPL 21.11.2009)…

“Kalevipoeg” on seega elusam kui kunagi – sõdadevahelisel või nõukogude ajal võis rahvuseepos kuuluda küll ametliku kultuuri hulka, kuid see kivistas teda ning mingist elavast mütoloogiast ei saanud rääkidagi. Nüüd, XXI sajandi hakul on see tekkinud. Isegi nii rikkalikult, et võime lausa rääkida mitmest erinevast Kalevipojast, kes meie kultuuriruumis müttavad: on VAT Teatri pisut ohmu tegelane, on Andres Tali tontjas tüüp, Jüri Arraku ürgselt paatoslik ning Kirsfeldti rõhutatult radikaalne ning on tema teost illustreeriva Peeter Alliku millenniumijärgselt labiilne kangelane – kui tuua vaid mõned näited Kalevipoegadest tänapäeva Eesti kunstis…

Tegu on niisiis tõelise Kalevipoja-renessansiga. Ühest küljest võib seda seletada tänapäeva kalduvusega käsitleda kultuuri puslena, milles iga tükk sobib iga tükiga, ning sellest tuleneva mängulustiga.

Aga sellest üksi seletuseks ei piisa. Põhjus näib olevat pigem selles, millele juhib tähelepanu Vishnu Khare: “Nüüdseks ei usu paljud enam ka kristluse müüte. Usutakse küll väärtusi, aga mitte müüte.”

Meeldib see meile või mitte, aga just siia on koer maetud. Kristlikud müüdid, mis olid veel XIX sajandil (ja mis on osaliselt sattunud sisse ka “Kalevipoega”) eestlaste maailmatunnetuses igapäevased, on meile võõraks jäänud. Seda täiesti üldisel tasemel: me ei tunne enam kristlikku sümboolikat kunstis ega anna endale isegi aru, et kasutame oma igapäevakeeles palju piibellikke väljendeid. See on kultuuriline vaesumine, kuid asi võiks olla palju hullem, kui lauluisa Kreutzwaldi tegevuse tulemusel poleks sündinud “üks ennemuistne jutt kahekümnes laulus”, millega ta kanoniseeris järeltulevatele põlvedele suure osa eestluse essentsist.

Nüüdseks oleme kasvatanud endale kenakese kultuurikihi, mis küll ei saa Lääne-Euroopa suurrahvaste vastu, kuid mille keskmes on midagi jõuliselt oma. Ja nüüd on tõesti ka ülim aeg asuda seda jõuliselt oma läbi töötama. Kivirähk tegi “Rehepapiga” otsa lahti, näidates, et eesti mütoloogia on rikas, põnev ja tänapäevale avatud. Nüüd on jõud tüviteksti käes: teda tuleb muukida, mõtestada ja ümber teha.

Nagu “Kalevipoeg 2.0” autor on öelnud: “Kalevipoeg” ei ole tema oma ning sissejuhatavas laulus “Soovituseks” ütlebki ta, et see on mõeldud kehtima aastaks-kaheks, kümne pärast aga “uus siis keegi kirjutagu!”. Väga õige hoiak: ei pidanud ka Kreutzwald end “Kalevipoja” omanikuks. “Kalevipoeg” ongi meie kõigi oma ning nii nagu tema lood jutustavad meist, nii on meie õigus ja kohus seda lugu täiendada, kohendada ja vajadusel sellele ka järg teha.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid