Plakatid linnatänaval tõstatavad küsimusi, millele minul kui kristlasel on väga lihtne vastata. Erinevus rikastab – see on siililegi selge. Mida erinevamad inimesed, seda rikkalikum kooslus.

Aga kui minu töökaaslaseks on muslim? See oleks Eesti oludes natuke ootamatu, kuid rikastav. Muslimite hulgas on toredaid inimesi, kuid enamik minu tuttavaid muslimeid on kusagil välismaal, näiteks Indias.
Aga kui minu trennikaaslaseks oleks mustanahaline? Ei jõua ära oodata! Eesti korvpallurid on aastakümneid koos mustanahalistega palli mänginud ja me oleme neile hallis kaasa elanud.

Aga kui minu tütar abiellub välismaa mehega? Kui nende vahel on armastus, andku tuld!

Aga kui mu tütar tahab abielluda naisega? Oot, mis mõttes? Siin on nüüd asjad sassis nagu puder ja kapsad. Abielu on püha liit mehe ja naise vahel! Selle tarkuse annan oma tütardele varakult kaasa ja terve ühiskonna peremudelit tutvustab neile ka kiriku pühapäevakool.

Aga kui mu tütar armub oma sõbrannasse? See on tore, kui inimesed armuvad! Mina armusin esimesest silmapilgust Türgisse, kui seal viimati puhkamas käisin. Ka armastan ma väga šokolaadikomme, alati kui poest mööda sõidan, tuleb kirg peale. Aga see läheb mööda kohe, kui tee peale jääb mõni hea Itaalia restoran.

EL-i raha toel ette võetud „inimõiguste ja sallivuse” kampaania ajab häbematult segi mitu erinevat ja vastanduvat terminit, toetab armastuse mõiste jätkuvat devalvatsiooni. Tagajärjeks on häma, millest paljud aru ei saa. Ei usu, et Euroopast saaks raha näiteks tubaka, alkoholi või ekstreemse nudismi propageerimiseks. Ometi on kõigi nende tõekspidamiste ja nendega kaasnevate nähtuste, sealhulgas homoseksualismi tulem sama: õõnestamine, allakäik ja häving.

Mina armusin oma abikaasasse üheksa aasta eest, kuid otsuse teda igavesti armastada, tulgu mis tuleb, tegin alles altari ees viie aasta eest. Seda nimetatakse abieluks. Abielu on aga midagi enamat kui armumine, kirg või kiimlus.

Egoistlik tee

Minu jaoks traditsiooniline ja terve abielu ning pereelu kannab edasi elu selle sõna kõige laiemas mõistes. Jättes kõrvale inimõiguste klauslid, moraalieetika normid ja isegi arutluse, kas omasooiharus on meditsiiniline hälve või elustiil, on üheselt selge, et homosuhe on tupiktee. See ei kanna elu edasi ning lähtub vaid kahe inimese egoistlikust ja hedonistlikust tahtest. Minu lapsed ei ole sün-dinud homodena, aga kui laseksin neil kasvada haiglaslikult kiiva kalduva ühiskonna vaimus, ei õpetaks neid vahet tegema õigel ja valel, oleks neil suur risk homodeks kasvada.

Jumal on kutsunud mind sallima ja armastama kõiki inimesi nagu iseend. Aga ükski vägi ei saa mind sundida suhtuma tolerantselt väikese grupi inimeste viljeldavasse ja propageeritavasse vildakasse peremudelisse, veel vähem võrdsustama püha abielutraditsiooni ja homosuhet. Ometi käib selline ajupesu praegu Eesti ühiskonnas täistuuridel.

Hea uudis on see, et vanasõna „iga mees on oma õnne sepp” kehtib üheselt nii ühiskonnas kui ka piiblis. Igaüks vastutab tõepoolest oma elu ja valikutega Jumala ees. Kõike võib teha, mida seadus otseselt ei keela, kuid kõigest ei ole kasu ja kõigega ei tasu pimesi kaasa minna.

Halvim, mis ma endale teha saan, on teiste inimeste üle kohut mõista. Parim, mis ma teistele teha saan, on olla tunnistuseks, et kristlasena on võimalik elada tasakaalus ja mõtestatud elu.

Lugu ilmus algselt 11.oktoobri Eesti Päevalehes