Priit Hõbemägi: Surfamine sureb, tõmbamine tuleb!
Kui varem kasutati massiliselt Google’i jt otsimootoreid, mis toovad lugejani hulga linke, ja lugeja otsis nende hulgast killukaupa sobivat teavet, siis üha enam tekib väikseid (näiteks iPadi, arvuti, nutitelefoni vms) rakendusi, kuhu üht sorti info juba kokku kogutud, toimetatud, kujundatud ja ära pakitud. See võib olla ajakiri, ajaleht, mäng, meelelahutus või töövahend. Internet on sellise rakenduse jaoks vaid infrastruktuur, elektrooniline kiirtee, mida mööda rakendus paari sekundi jooksul ükskõik millises maailma nurgas asuvast serverist kohale tuuakse. Oleme küll internetis, kuid mitte enam www’s ehk World Wide Webis.
Nende rakenduste peal töötabki näiteks Apple’i innovaatiline iPad. Meiliprogramm on üks rakendus, kalender on teine rakendus, muusikamängija kolmas jne. Need kõik istuvad arvutis. Veebibrauser on vaid üks nende hulgast ja ehk kõige vähem kasutuses. Ja Google’i robot ei käi arvutis neid rakendusi tuhnimas. Kasutajale on see kõik lihtsam ja tootjale mugavam.
Tunnistan üles, et ma ei osanud tükk aega iPadiga midagi mõistlikku peale hakata peale sellega uhkustamise. (iPad on Apple’i innovaatiline puutetundliku ekraaniga tahvelarvuti.) Väiksem kui arvuti (aga ülikerge MacBook Air mul juba on), suurem kui nutitelefon (kuid minu iPhone asendab vajaduse korral ka arvutit). Üks asi rohkem kaasas kanda? iPadi kohta on öeldud, et kuna teda nii väga vaja ei olegi, siis peab see ise endale niši leiutama.
Minu jaoks leiutas iPad ennast raamatuna. Armastan väliskirjandust lugeda, kuid Eestis pole ühtegi raamatukauplust, mis mu lemmikautorid värskelt letile tooks (kust saada näiteks Bret Easton Ellise uut romaani Imperial Bedrooms või hetkel Ameerikas menuka kirjaniku Jonathan Franzeni eepilist, laineid löövat raamatut Freedom?). Avastasin, et Amazoni raamatupoest saan uhiuut maailmakirjandust soodsa hinnaga! Mu iPadis on nii Ellis kui Franzen, ja andeka vene-juudi emigrantkirjaniku Gary Shteingarti värske antiutoopia Super Sad Love Story. Kui tahan, siis saan alla laadida nii palju värsket ajakirjandust, kui lugeda jaksan – Suomen Kuvalehti, Time’i, Guardiani jt väljaannete iPadi rakendused on palju soodsamad kui lehekioskis. Selle kõige eest pean küll maksma, kuid minu arvates täiesti õiglase ja soodsa hinna. Sest keegi on näinud vaeva, et neid asju kirjutada ja kokku panna.
Aga kuidas jääb informatsioonivabadusega, millest rääkides tihti mõeldakse, et ükskõik milline info peab internetis tasuta saada olema? Chris Anderson, tasuta asjade majanduse apostel ja raamatu Free: The Future of a radical price autor väidab: “Informatsioon tahab olla vaba; samamoodi nagu elu tahab edasi areneda ja vesi tahab allamäge voolata.” Suurepärase vastuväite esitab ajakirja The New Yorker kriitik Malcolm Gladwell: “Informatsioon ei taha midagi, sest informatsioon ei saagi ise midagi tahta.” Tahavad hoopis need, kes kasutavad teiste inimeste poolt loodud informatsiooni selleks, et ise selle pealt teenida.
