Triin-Liis Härma: Reeglitemere rannal

Aga mis saab siis, kui võimulolijad on hakanud liiga usinalt reguleerima ja soovivad kogukonna eest ära otsustada, kuidas seni kõigi jaoks kasutada olnud kohas nüüdsest käituda tohib? Mis saab siis, kui kehtestatud reeglid on niivõrd idiootsed, et ka kogu elu reeglite maailmas elanud inimesed end ahistatuna tunnevad?
Täpselt nii juhtus ühes Lääne-Austraalia Perthi linna imekaunis linnajaos, Cottesloe’s. Võimulolijad otsustasid, et käesoleva aasta 1. oktoobrist alates võib tavakodanikku karistada kuni viiesaja dollari suuruse trahvisummaga, kui too on võtnud nõuks näiteks üheteistkümne sõbraga randa piknikule suunduda. Kuni kümme inimest piknikut pidamas on lubatud, kui liitub aga veel üks, siis on tegemist juba rahvakogunemisega, mille tarvis tuleb muretseda eriluba.
Isegi kui see kümneliikmeline seltskond on otsustanud üheteistkümnenda liikme siiski koju jätta (või istub too nukra näoga teistest mõne meetri eemal), ei tohi lapsed enam liiva sisse auke kaevata – ei mingeid liivalosse ega tunneleid, samuti mitte suuri mänguasju, ei mingeid lapselikke rannamõnusid. Kuna liivaga enam mängida ei saa, siis tuleks selle loogika järgi ju paigal istuda. Siinkohal tuleb aga meeles pidada, et suurt päikesevarju enam lahti lüüa ei tohi, no ei ole lubatud lihtsalt.
Hea küll, istume siis oma väikese varju all ja veini asemel joome vett, sest igasugune alkohol on rannas keelatud. Kuid ega lapsed paigal püsi, tahavad ju teised joosta ja hüpata, kui liivaga mängida ei tohi. Aga võta näpust – ka vettehüpped muuli pealt on keelatud tegevuste nimekirja sattunud. Egas jäägi muud üle kui peatselt oma piknik kokku pakkida ja Perthi ikoonrannast minema hakata. No korraks tahaks ju veel trepi peal seisatada, ookeani poole pilku heita ja läbi fotosilma see endale mälestuseks jäädvustada ja ehk seda tulevikus oma blogis kasutada. Aga jälle ei tohi. Ei tohi ei trepi peal seisma jääda ega ka ilma loata pildistada. Hõikad kraani all jalgu loputavale lapsele, et too kiiremini teeks. Laps aga unustab kiirustades kraani nirisema ja plaks – jälle trahv kirjas.
Randa oma vabaduse viimseks kantsiks kutsudes on Facebookis loodud juba nende reeglite vastane lehekülg, kus kõik protestimeelsed saavad soetada “I Dig Cottesloe Beach... Fine Me!” kirjaga mütsi ning sellega siis selgelt oma suhtumist väljendada.
Reegleid jagub Lääne-Austraalias aga Cottesloe rannast kaugemalegi. Viimasteks ühiskonnas laineid löövaiks keeldudeks on uhiuued suitsetamisvastased reeglid, mis keelavad suitsetamise rannas lippudega tähistatud alal, kümne meetri raadiuses mänguväljakutest, alfresco aladel (polnud see ju nii ammu midagi, kui suitsetajad siseruumidest just sinnasamasse alfresco alale aeti!) ning lisaks ei tohi kaupmehed ka tubakatooteid avalikult eksponeerida.
Kui suitsetamisvastaseid reegleid on veel teatud nurga alt võimalik mõista, siis vee tarbimise piiramisest (alates 1. oktoobrist tohib aeda kasta vaid üks kord nädalas) kliimas, kus suvine keskmine temperatuur väga alla 30 kraadi ei lange, on ka kõige keskkonnasõbralikumal linnakodanikul raske aru saada. Mil viisil linna pargid ja murulapid mingisugustki esinduslikku välimust suudavad säilitada, rääkimata viljapuudest, -põõsastest ning kodustest iluaedadest? Ega kaua enam ei suudagi ja peatselt on kõik ühtlaselt pruunikaspunane, just nagu suurem osa Austraalia mandrist. No mõni ime, et detsembris mandrit väisav Oprah Winfrey siis Lääne-Austraalia asemel idakallast eelistab külastada.
Viimase aja ainukese positiivse seadusemuudatusena rakendub 1. novembrist seadus, mis lubab kauplustel senise kella kuuese sulgemise asmel uksed kinni lüüa alles kell üheksa õhtul ning enam ei pea kontorirotid lõunapausil ummisjalu poodi tormama, vaid saavad ka pärast tööpäeva lõppu oma piima-saia ostetud.