Ühe advokatuuri ärritanud juhtumi puhul oli tegemist advokaat Terje Eiprega, kes kaitses üht meditsiinifirmat reformierakondlase Anders Tsahkna kriminaalasjas. Endist sotsiaalministeeriumi nõunikku Tsahknat kahtlustatakse mõjuvõimuga kauplemises.

Tsahkna uurimist juhtiv riigiprokurör Triin Bergmann tegi 2. augustil Harju maakohtule taotluse Eipre kõrvaldamiseks. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja sel nädalal jõustas Riigikohus selle otsuse. Bergmann ütles, et taotles advokaadi taandamist seetõttu, et Eipre on selles menetluses tunnistaja: “Tal on infot 2007. aasta episoodi kohta, kus ta ei ole osutanud õigusabi.”

Teise juhtumi puhul kõrvaldas Pärnu maakohus 13. septembril prokurör Küllike Kase nõudmisel vandeadvokaat Toomas Alpi kaitsja Paul Järve. Järve kaebas samuti määruse Riigikohtusse.

Alpi süüdistatakse selles, et ta ässitas oma klienti esitama teadvalt valekaebust ühe politseiniku vägivaldse käitumise kohta, et ühes narkoäri protsessis kogutud tõendeid kahtluse alla seada. Prokurör Kask keeldus Ekspressile selgitamast, mis on advokaat Järve hiljutise taandamise taga. Ka advokatuur keeldus igasugustest selgitustest.

Advokatuuri juhile saadetud vastuses juhib peaprokurör Aas aga tähelepanu tõigale, et õigus endale kaitsjat valida ei ole absoluutne. Nimelt võib kaitsja valimise õigust piirata siis, kui kaitsja on samas kriminaalmenetluses “muu osaline” – näiteks kannatanu või tunnistaja. Näiteks näeb advokaat pealt mõnda kuritegu ja asub siis samas kuriteos kahtlustatava kaitsjaks - sel juhul võib prokurör nõuda, et see advokaat selle asjaga tegelemiselt kõrvaldataks ja ta hoopis tunnistajana üles astuks, selgitas Aas.

Terje Eipre (Raul Mee/Äripäev)

Advokatuuri esimees hämab

 13. oktoobril ilmus Postimehes advokatuuri esimehe Toomas Vaheri arvamuslugu “Karistusõigus vajab korrastamist”. Vaher ründas seal prokuratuuri eksitavat infot avaldades. Vaher väitis, et õigust ei mõista Eestis mitte kohus, vaid prokuratuur, märkides ekslikult, et üle 90 protsendi kriminaalasjadest lahendatakse kokkuleppemenetlustes, kus puudub neutraalne ja erapooletu õigusemõistja. “Üheksal juhul kümnest ei pea ­uurijad-prokurörid oma töö tulemuste usaldusväärsust kohtu ees täiel määral tõestama,” kirjutas Vaher.

 Efektse väite ainus puudus on, et see ei vasta tõele. Tegelikkuses lahendatakse kokkuleppemenetlustena vaid 35 protsenti kõigist kohtuasjadest.