Kuidas piibel minust satanisti tegi
“Olin 19, kui vahetult enne lõpueksameid ostsin 1930. aastal Chicagos sündinud Anton Szandor LaVey “Saatanliku piibli” teise trüki. Eesti keeles on sellest ilmunud kokku kolm trükki, umbes tuhat eksemplari. Rasket metal-muusikat kuulav klassivend mainis mulle, et selline piibel on olemas ja talle oli see meeldinud. Kuna meil olid sarnased huvid, tekkis uudishimu. Lugesin nädalaga läbi ning mul ei olnud kahtlustki: see raamat rääkis minust. Veel nädal hiljem täitsin eksperimendi korras Eesti Satanistliku Koguduse, Musta Veenuse Ordu ankeedi ja sügisest olin juba selle liige. Võib öelda, et see oli minu kui satanisti eksam. Ja tundub, et läbisin selle edukalt. Igaühte vastu ei võeta, kui ikka veendumust hinges ei ole, on sellest aru saada.
Ema oli alguses skeptiline, isal oli ükskõik. Nüüdseks on emagi aru saanud, et tegemist on täiesti normaalse asjaga.
Piiblit lugedes tabas mind tugev äratundmisrõõm! Orduga liitumine tõi mulle rahu, palju uusi intelligentseid tuttavaid ja lõbusaid üritusi. Kui ma väiksena olin pigem rahutu lõvikutsikas, siis nüüd oli minust saanud rahulik, kaalutlev, iseseisev inimene. Satanist on just iseseisev, ratsionaalselt mõtlev, vaba, kriitilise meelega ja põhimõttekindel. Ja kuigi tõsiseltvõetavaid sataniste on meil Eestis minu hinnangu kohaselt ehk saja ringis, käituvad tegelikult paljud satanismi põhimõtete järgi – eesmärk on saavutada heaolu, aga nii, et teistele liiga ei tee. Ehk kui kristlased armastavad kõiki, siis meie seame endid esikohale. Ka üheksas saatanlikus deklaratsioonis on läbiv teema heaolu. Saatan esindab karskuse asemel naudingut ning esindab kõiki niinimetatud surmapatte, kuna need on juhitud füüsilisest, vaimsest või emotsionaalsest heaolust.
Kristlust ja satanismi saab hästi vastandada üheksanda deklaratsiooni näitel: Saatan on hoidnud kristlikku kirikut pinnal kõigi nende aastate vältel, sest kirikul on vaja vaenlast, hirmutusobjekti. Mina olen kristluse puhul täiesti erapooletu, niikaua, kuni nad mulle midagi peale ei suru, on kõik hästi. Samas ei maksa usku üle tähtsustada. Mu töökaaslane, mehaanik, on samuti satanistlike põhimõtetega, kuid tema naine on kristlane, see on nende omavahelise kokkuleppe ja mõistmise küsimus. Ma ise ei ole oma veendumuste pärast kunagi pidanud näiteks kellegagi karvupidi kokku minema. Ei tööl ega mujal.
Ordus on praegu kakskümmend liiget, neist enamik mehed. Meil on olemas põhikiri, käime koosolekutel, arutame mitmesuguseid teemasid. Ordu liikmetasu on 80 või 100 krooni kuus sõltuvalt liikme aktiivsusest. Ordus on võimalik ka mitmeid rituaale ellu viia, aga põhiliselt korraldame initsiatsioonirituaali, mis on oma olemuselt sarnane ristimisega. Initsiatsioonirituaale tehakse noorliikmetele, kui nad on edukalt läbinud noorliikmeperioodi. Aga ordu on korraldanud ka satanistlikke pulmi.
Satanism on mõne jaoks filosoofia, mõne jaoks religioon, mõne jaoks eluviis. Minu jaoks on Saatan sümbol, mitte et ma usun Saatanasse. Filosoofilised satanistid seavad ennast jumala kohale, samastades ennast Saatana ideega. Saatan esindab vastalist, kes ei lepi sellega, mida öeldakse. LaVey kirjeldabki oma trükistes saatanat kui sümbolit. Religioonis on Saatan kui teadvuslik entiteet.
Praegu olen ma satanist ja elan, kuidas heaks arvan. Ja ma ei tea, mis mind ootab siis, kui ma kunagi suren. Ausalt öeldes ongi mul täiesti ükskõik. Olgu selleks kohaks paradiis või põrgu. Mis vahet seal on!”
