Teoloogidel on öelda niikuinii. Samuti keeleteadlastel, orientalistidel, kirjandusuurijatel, vasakpoolsetel töölisklassikirjanikel, šamanismi süvenenutel, gurust magistri- ja doktoritöid kirjutanutel, endistel ja praegustel hipidel, luuletajatel, omaaegsetel vestlus- ja napsisõpradel jne. Isegi Laine Jänes ütleb sõna sekka, ilmselt pigem küll ametikoha tõttu.

Käesolev poole tuhande lehekülje paksune valge tellis on seni Masingule pühendatud raamatutest kõige monumentaalsem. On päris selge, et nii laia diapasooniga arvajate ja tõlgendajate hulgas on huvitavamaid ja pealiskaudsemaid, liigutakse ju tõsiteaduslikust stiilist kuni lihtsa muljetamiseni.

Pean raamatu kõige olulisemaks osaks just teoloogide kirjapandut, see on muidugi loomulik. Nemad on ainukestena võimelised määratlema täpsemalt Masingu geniaalsuse tuuma ja suurust ning kui täpsustada Masingu erialalisi suhtumisi, saab ka tema kui inimese kohta tegelikult rohkem teada.

Kui Toomas Paul vaeb Masingu vahekordi piiblitõlkimisega, jõuab ta lõpuks ikka üldisematele järeldustele, et suurmees oli maksimalist ja parandamatu optimist. Masingust doktoritöö kirjutanud Tallinna Jaani koguduse õpetaja Arne Hiob, keda peaksin praeguse hetke üheks kõige olulisemaks luterliku mõtte kandjaks Eestis, käsitleb Masingu religioonifilosoofilisi vaateid ja kõrvutab tema seisukohti maailmanimedega filosoofide ja teoloogidega. Näiteks seondus Masingu religioonifilosoofiline mõte muuhulgas kaasaegse nn dialektilise teoloogiaga (Karl Barth, Rudolf Bultmann jne).

Toon ühe näite, kui huvitav võib tegelikult usuteadus olla. Nii Masingul kui ka Barthil kordub vaade, et Jumal ei eksisteeri ja on väljaspool eksistentsi, et Jumal ja maailm on täiesti erinevad. Siit jõutakse aga juba edasi olemise ja mitteolemise küsimuste juurde ning sarnasuste otsimisele budismis, taoismis, ekstaatilistes seisundites ja jumalinimestes Laozis, Buddhas ja Jeesuses. Masing uskus hingede rändamist ja sarnaselt juudi müstikutega, et inimene kujundab elus endale teise keha, mis hakkab pärast surma teadvuse kandjaks. No kas ei ole huvitav lugemine ka mõnele New-Age’i mammile?

Hiobi religioonifilosoofiline lähenemine on oluline, sest tavainimesel on raske jõuda iseseisvalt mingilegi selgusele nii laiahaardelise mõtleja juures. Nüüd aga saame lugeda justkui kokkuvõtet Masingu maailmapildist. Sellepärast peaksingi teoloogide ettevaatlikult kompavaid artikleid kogumiku kullavaraks. Nad tunnistavad päris ühemõtteliselt Masingu töö ebaharilikku suurust. Nii tõdeb praeguse hetke üks juhtivaid noori vanatestamentlasi Urmas Nõmmik, et vanatestamentlase Masingu erudeeritus oma erialal oli mõõtmatu ja et Eestis ei ole ühtegi inimest, kellel oleks kõikidest tema sellealastest töödest ülevaade, kes suudaks Masingu erialaste ideede ja teooriatega vähegi sammu pidada. Eks me kõik teame klišeelikult, et Masing oli uskumatu mõtteatleet, aga milles see ikkagi täpsemalt seisnes, seda saabki lugeda nüüd oma ala proffide sule alt.

Ometi ei tohi kuidagi alahinnata ka kirjandusteadlaste vaateid meie rahvuslikule suurvaimule, kes oli sunnitud loomingulises mõttes julma sisepagulusse. Ei ole ju üldse võimatu, et Masing väljendaski oma kõige intiimsemaid mõtteid luules, kas või vabavärsi eripärases individuaalses rütmis, luulegi oli ju osa tema religioossest püüdlemisest. Siin esindab kõrgeimat pilotaaži Arne Merilai, kes väidab koguni, et Heidegger oli švaabi Masing. Loed ja suu jääb lahti! Mul tuli küll seda kogumikku lugedes jälle üle pika aja peale ülipositiivne tunne, et oh-sa-raisk, kus nüüd alles pannakse diipi! Meenusid ka enese ülikooliaegsed läbiööistumised kuskil köögilaua taga. Kõike seda on ju väga väheks jäänud, ka ülikoolisüsteemis toimunud kardinaalsed (ja laastavad) muudatused ei loo vist enam vajalikku fooni ega võimalusi sellisteks diibipanemisteks.

Kogumiku teine pool on iseenesest veidi lihtsamalt loetav ja lõbusam. Linnart Mäll peab Masingut eelkõige müstikuks, Sven Vabar vaeb Masingu ja postmodernismi suhet, tavaliselt oma romaanides prolesid idealiseeriv Aarne Ruben katkestab naba Masingu unenägusid analüüsides. Raamat lõpeb filmitriloogia käsikirjaga, mis on küll lugeda huvitavam, kui need võrdlemisi venivad ja staatilised filmid vaadata olidki. Siin kõnelevad paljud inimesed Masingust ja on uskumatuid pärle: et Masing luges seitse rida korraga (Evald Saag) ja tal oli skänneri-mälu (Vello Salo), et ta ohkas nii, et see kõlab veel praegugi universumis; ja ta nägi kõiki inimesi läbi (Jaan Tooming), et ta suutis ennast kujustada vanadesse aegadesse (Mäll) ja kui ta puhus hõbesõrmusele, hakkasid raamatud riiulis liikuma; et temaga oli tunne, et istud nagu kosmoselaevas; ja et Uku oli ammendamatu (Jaan Paavle).

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid