João Lopes Marques : Visuaalne orgia ja selle kokkupõrge islamiga
Pole lihtne elada sotsiaalvõrgustike ajastul. Eelmisest nädalast pärineb järjekordne põhjapanev näide: pärast lühikest reisi minu viimati ilmunud raamatu esitlusele Hispaaniasse pärisid mõned mu virtuaalsed sõbrad ürituse fotode kohta. Olin juba lisanud kaks-kolm pilti Facebooki, aga see oli nende jaoks ebapiisav. Nad tahtsid fotoreportaaži.
Ma valetaksin, kui kirjutaksin siia, et niisugune visuaalse kontakti vajadus mind üllatas. Ja vassiksin kahekordselt, kui ütleksin, et see on mulle meeltmööda. Tegelikult hakkab mul säärasest orgiast üsna kõrini saama. Justkui peaks kõik, mis me teeme, saama pildilise tõenduse. Ma olen viimaks aru saanud, miks me ühiskond vaatab — tal on vajadus vaadata — nii palju televiisorit. Meediaeksperdid kinnitavad, et inimesed usuvad palju enam asjadesse, mida nad saavad oma silmaga kaeda.
Meeleavaldus. Õnnetus. Ametlik kõne. Pidustus.
Selles pole midagi uut, kuigi hirmuäratavat: kus on see imepärane inimeste abstraktsionismi võime? Miks peavad asjad alati nii ilmsed olema? Kas inimajus ei peaks olema mitte rohkem soppe, et luua kujutluspilte, mõelda ja infot töödelda? Mis veel halvem - kas inimesed pole siis teadlikud, et piltidega saab manipuleerida nii nagu tekstidega, ka alateadlikult?
Olgu, ma pean möönma, et tegu pole uue debatiga. See on tõepoolest väga vana. Aga see on üks neist teemadest, mida inimesed eelistavad ignoreerida — või segi ajada Lääne emantsipatsiooni ja individualisatsiooni püüdlustega. Pilt, eriti kui see on sünge või väga seksikas, on äärmiselt mällusööbiv. See müüb, ja "müüma" on meie aja võluverb.
Pilt, rohkem pilte, piltide orgia ei pruugi meid tingimata rohkem vabastada.
Seetõttu ongi kuvandikultus nii murettekitav. Enamik meist elab oma välimusele ja hindab teisi vastavalt. Eesti on hea näide: ma pole veel kunagi varem näinud ühiskonda, kus pildid mängivad nii olulist rolli. Eestlased lihtsalt jumaldavad fotograafiat! Niisugune kirg ulatub kunstist kaugemale — näib, et autoportree eksootilise maastiku taustal on kohalike ülim spetsialiteet. Mobiiltelefonid ja odavad digikaamerad teevad selle demokraatlikumaks kui kunagi varem.
Mõnikord ma isegi imestan pärast oma Facebooki konto (Orkut on surnud) kaemist: on see pildiorgia mingisuguse erilise tunnustuse otsing, iseenda võlts projektsioon või midagi enamat kui tavaline post-post-modernne mimees? Olgu, ilmselt need kolm kokku.
Ometi pole mu suurim mure otseselt seotud tähendustega, mida inimesed annavad, või kuvandikoodidega sotsiaalvõrgustikes. Ei, see on kaugeleulatuvam: paraku tundub mulle, et pilt saab kokkupõrkepunktiks Lääne ja teiste tsivilisatsioonide, nimelt islami vahel. Kus meil on naise dekoltee, kummardavad nemad kalligraafiat; kus meie uhkeldame kuuspakiga, loeb neil turris habe.
Et nii kristlus kui islam pole muud kui ametlikud religioonid, suureneb minu hingevalu kuvanditeemal veelgi. Fakt on see, et propageerime vastandlikke elustiile: nemad on ikonoklastid; meie eelistame über-läbipaistvust.
Tundsin seda omal nahal esmakordselt eelmise aasta augustis. Lissabonis, minu kodulinnas. Pärast reisimist kümmekonnas moslemiriigis üle kogu maailma ning olles elanud viies Euroopa pealinnas, sain endalegi üllatuseks Lissaboni metroojaamas šoki: mitmeliikmeline moslemipere sisenes vagunisse ning istus mu lähedale mind ümbritsedes. Leidis aset täbar kokkusattumus: naine burkas juhtus minu vastas olevale toolile istuma. Võib-olla oli hajevil ning ei näinud, et ma olin šortsides ja plätudes (olin just rannast tulnud ning väga päevitunud, muide).
Olen 39aastane ning pole midagi sellist varem Lissabonis näinud: need kuus peatust, mil me istet jagasime, pööras naine oma näo, samal ajal kui tema abikaasa mind oma väärika habemega takseeris. Häiriv? Väga, kuigi üsna antropoloogiline.
Me peame olema valmis eksistentsi ja selle kehaga seotuse erinevateks käsitlusteks (lihtsalt kahetsusväärne, mõnikord kasutatakse neid kunstlikult poliitilise võimu relvadena).
Võtmesõnaks on sallivus, kuid see lõpeb siis, kui inimesed hakkavad ütlema ma-sallin-teda-kui-tema-sallib-mind. Tavaliselt on tegu tautoloogiaga, mis ei vii kuhugi. Eriti, kui kaalul on paljastamine või varjamine.
Kas meil saab olema ühist pinnast teineteise mõistmiseks? Ma ei ole nii optimistlik.
