Õnneks pole olukord nii dramaatiline, et igal sammul meid ainult kius ümbritseks. Miks mõnedest saavad ohvrid ja teistest kiusajad? Kas rollid võivad vahetuda? Miks mõni saab kiusamise dramaatilisest kogemusest üle ja teine läheb, nöör pihus, tugevate okstega puud otsima? Üks paks ja vana raamat ütleb, et vanemate patud nuheldakse laste kaela. Nii ongi. Lapsevanemail ei ole vaja kaugele otsima minna kui nende laps on sattunud kiusatava rolli või kasvanud üle käte läinud terrorikülvajaks. Laps on kodu peegel ja kuigi me kasvades võtame omaks üha rohkem käitumisnorme, mis on saadud teistest kollektiividest, siis ellusuhtumise alusepanijaiks on ikkagi lapsevanemad.

Üks kiusamise põhjuseid, seda nii ohvriks sattunute kui ka kiusajate endi puhul, on soov meeldida. Harilikult oma vanematele omaenda laps ju ikka meeldib, teda poputatakse ja kiidetakse ning ühel päeval võib lapse šokk olla suur, kui ta avastab, et ta ei meeldigi kõigile. Leidub keegi, kes ei taha teda kiita, tema sõber olla, kes võibolla lihtsalt ei tee temast välja. Siin võib kiusamise ohvriks sattuda see, kes meeldimise nimel valib vahendiks kõigile pugemise, vassimise, otsib odavat populaarsust asjade kaudu, lipitseb - ühesõnaga, poeb kasvõi nahast välja, et tõestada seda, kui tore ta on. Ta ei saa aru, et kõigile ei peagi meeldima ja pole vaja ennast väevõimuga toppida sinna, kuhu teda ei taheta või kuhu ta mõne oma omaduse tõttu lihtsalt ei sobi. Naeraksime me ju kõik sumomaadleja kaalus baleriini üle. Laps võiks traumeeriva kiusukogemuse asemel juba kodust kaasa saada selle teadmise, et ei ole vaja igal hetkel kõigile meeltmööda olla. Meeldimise nimel võib aga proovida ennast ka väevõimuga maksma panna, sel juhul pole lapsele oluline küll soov kõigile meeldida, pigem pürib ta hirmuvalitsejaks. Ka siin võib eeskujusid otsida kodust, võimalik, et ta püüab lihtsalt matkida kodust olukorda või siis terroriseerib teda ennast kodus keegi kõvema rusikaga mats, kelle pilli järgi tal tuleb tantsida. Või siis püütakse kuidagi äraspidiste vahenditega otsida tähelepanu sellelt, kellele ise meeldida soovitakse. Vana tõde, et patsist sikutatakse seda, kes meeldib.

Üks kiusamise põhjuseid on ebakindlus. Ja see on enamasti kodust kaasa saadud. Mõned lapsevanemad arvavad, et on tore oma võsukesi karmiks eluks ette valmistada neid materdades. Lapsele öeldakse, et ta on paks, kole, loll või saamatu, talle tehakse selgeks, et ega elus teda mingid pudrumäed ei oota, sest ta ei vääri seda. Võibolla seda tehakse lootuses, et laps hakkaks enda eest paremini hoolitsema, teeks halva tuleviku hirmus oma toa korda või pingutaks õppimises rohkem. Vahet pole, kui õilsad vanemate eesmärgid niisuguse hurjutamise puhul on - juba niisugune kodune mahatampimine on vägivaldne ja see muudab lapse olukorda ainult halvemaks. Jällegi võib selliste vanemate laps sattuda nii kiusatavaks kui kiusajaks, ohvrid on omal moel mõlemad. Üks kõnnib tänu kodust kaasa saadud ebakindlusele mööda seinaääri, teine elab ennast välja teisi kiusates. Kui juba kodus kiusatakse, siis on ka lihtne koolis kiusatavaks saada, sest kes siis ei näeks, et tegemist on “lihtsa saagiga”. Ebakindlus ei lase ka vastu hakata ja nii võibki langeda nii sügavasse masendusse, et elutahe kaob sootuks.

Üks kiusamise põhjuseid on lapsevanemad ise. Nad on kas liiga vaesed või liiga rikkad ja nad ei võta seda rahulikult, vaid on selles kinni. Ei ole ju nii, et iga vaesest perest pärit laps on automaatselt kiusatav ja iga rikas kindla peale kiusaja. Kui vaeses peres vaesus silmanägemist ära ei võta ning põhiväärtused on paigas, siis ei juhtu midagi hullu. Kui rikkas peres raha võim ei pimesta, vaid hinnatakse ka selliseid väärtusi, mis rahast ei sõltu, siis on kõik okei. Kiusatavaks võib muuseas saada väga edukalt ka rikka pere võsu, kes pole kodust lihtsalt mingit muud väärtust kaasa saanud, peale selle va krabiseva. Vaeses peres võiks elurõõmu ikka niipalju olla, et jõutakse end puhtaks kasida, sest meie koolis omal ajal kiusasime küll neid, kes juhtusid haisema. Mitte just, et oleks keegi neid tahtnud lumehange lükata, lihtsalt puudub soov istuda kellegi läheduses, kes levitab hullu higilehka või kõduhõngu. Kui kellestki eemale hoitakse, siis see on samuti kiusamine omaette.

Tõde on lihtne - mingid elukooli põhitõed peame me oma elus omandama kõik. Kui kodus lapsevanemad on sellised, kellel omal veel elukool pooleli, siis muidugi ei suuda nad oma lapsele väärikat eeskuju anda. Väärika eeskuju all mõtlen ma seda, et niipalju võiks juba iga lasteaeda minev rüblik teada, et teisi ei lööda, vägisi pressimisega asju ei saavutata, varastamine on vale, kõikidel inimestel on tunded ja neid võiks mitte riivata. Ja seda, et laps ise peab välja mõtlema selle, mis teda maailmas huvitab, olgu selleks siis laulmine, tantsimine, kiiresti jooksmine või üksplussüks.

Paraku on nii, et kõik inimesed üldse ei sobigi lapsevanemateks ja kõik lapsed ei sünni sugugi mitte armastusest ega ole siia maailma oma vanemate poolt oodatud. Paraku on nii, et lapsevanemad saavad lapsi kuidagi inertsist või valedel eesmärkidel. Lapsi saadakse selleks, et oma vanematele meeldida, et naabrist parem olla, selleks, et lapse kaudu täita need unistused, mida ise teoks pole suutnud teha, selleks, et töökäsi on juurde vaja. Laps ei ole ori ega ka mitte kellegi omand või vahend mingite eesmärkide saavutamiseks. Laps on eelkõige indiviid ja niimoodi - inimesena - teda ka kohtlema peab. See ei tähenda kasvatuse puudumist või seda, et ta ei peaks aru saama sellest, et lisaks on ta ka ühiskonna osa.

Selleks, et igasugune vägivald meie ümber väheneks, tuleb alati alustada iseendast, oma pereringist. On üsna lootusetu võidelda tagajärgedega, kui juurte juures, kodus, on asjad paigast ära.

Minul on elus vedanud, mul on õnnestunud elada nii, et ma pole sattunud koolikiusamise ohvriks. Prooviti korra, aga ei tulnud välja. Ja needki proovijad polnud mu enda klassikaaslased. Nii et ma räägin seda juttu distantsilt ja teoreetilisest vaatepunktist. Igatahes ma tean, et lapsi süüdistada pole mõtet, ikka lapsevanemaid.