Valuutade maailmasõda

Põhjusest arusaamiseks meenutagem koduseid asju, küsides, mis on Eesti majanduse paleus. Muidugi eksport. Pole vaja imestada, et seesama õnnevalem kehtib ka muudes maades. Suurtes ja väga suurtes riikides nagu näiteks Saksamaa või Hiina.

Kuidas saab riik oma keskpanga abiga soosida eksporti? Hoides oma vääringut ehk rahvuslikku valuutat odavamana nende riikide omast, kuhu tahetakse eksportida. See paneb magnetina kaubad soovitud suunas liikuma.

Ent pikaajaliseks tulemuseks on see, et tootmine kolib ühest riigist üle teise. Mis tähendab omakorda seda, et tootmist kaotavas riigis suureneb tööpuudus, kasvavad sotsiaalsed pinged, kaob leib ja õnn.

Eespool kirjeldatud skeem annab edasi praeguse seisu Ameerika Ühendriikide ja Hiina Rahvavabariigi tülitsemises. Aga eks see riiva meidki – isegi muhu mustriga kalossid, kodumaise disaini innovatiivsemaid näiteid, tehakse valmis Hiinas.

Hiinlased saavutavad muljet avaldavad ekspordinäitajad rahvusliku valuuta jüaani manipuleerimisega, hoides selle väärtust kunstlikult madalal. Ja neil jääb teiste pahameelt tõrjudes õigust ülegi.

Hiina peaminister Wen Jiabao on Euroopa Liidu tippametnikega kohtudes oma riigi tegevuse õigustuseks öelnud: “Kui jüaan pole stabiilne, siis toob see katastroofi Hiinale ja kogu maailmale. Peaksime me tõstma jüaani 20 või isegi 40 protsenti, nagu mõned tahavad, siis peaksime paljud tehased sulgema ning ühiskonnas algaks rahutused.”

Suured segadused Hiinas on muidugi viimane, mida maailm võiks tahta.

Aga sama vähe on maailm huvitatud Ameerika allakäigust (vähemalt ülearu kiirest). Barack Obamal on kaelas umbes kaheksa miljonit töötut ning aina kasvavad riigivõlad. Olukorra parandamise ühe abinõuna on Obama lubanud lähema viie aasta jooksul Ameerika eksporti kahekordistada.

Paraku kehtib globaalses majanduses ühendatud anumate reegel: kui keegi suurendab oma eksporti, siis keegi teine peab seda vähendama. Ameeriklaste vimm ei laiene mitte ainult hiinlastele, vaid ka sakslastele. Mingil põhjusel suudavad ka viimatimainitud viia maailmaturule kõvasti rohkem oma tooteid, kui teiste omi sisse tuua.

Võrdsus pole voorus mitte ainult ühiskonnaliikmete sissetulekutes, vaid ka tervete riikide ja ühiskondade võrdluses. Siit ameeriklaste ettepanek maailma suurematele riikidele leppida kokku, et riigid hoiavad oma ekspordi ja impordi teatud piirides. Võttes aluseks rahvusliku kogutoodangu, ei tohiks ühegi riigi kaubanduslik puudujääk ega ülejääk ületada nelja protsenti SKTst.

Väljapääsuna peaksid rohkem välja müüvad kui sisse ostvad riigid suurendama sisetarbimist. Kuidas peaks sakslased veel rohkem tarbima kui praegu, see jääb mõneti arusaamatuks, ent hiinlastel on reserve. Keskmine hiinlane on tubli säästude koguja, sest ta arvestab sellega, et vanaduspäevade saabudes peab ta kuidagi ise hakkama saama (seda enam, et riiklik ühe-lapse-poliitika kannab vilja ning järeltulevalt põlvelt pole suurt abi loota).

Ameeriklaste nägemuses peaks Hiina RV oma sotsiaalsetelt tagatistelt lähenema arenenud maailma tasemele. Selle tulemusena julgeks lihtne hiinlane säästud pangast välja võtta, et osta endale midagi ilusat ja läikivat (soovitatavalt made in U.S.A).

Käesoleval aastal on eksporditulusid võimsalt suurendanud Hiina, Saksamaa ja Brasiilia. Esimeses ja viimases ollakse nüüd mures, et suuremat kasumit otsiv investor võib oma raha paigutada nendesse riikidesse.

Investeerimine tähendab seda, et investor sisuliselt ostab kokku Hiina jüaane või Brasiilia peseetasid (kuna sakslastel on euro, siis kas see tähendab kogu ELi survestamist?) ning sellega viib nende kursi kõrgemale ehk teeb täpselt seda, mida Hiina või Brasiilia (või ELi?) keskpank püüab vältida.

Ei sakslased, hiinlased ega näiteks ka prantslased ole valmis talitama ameeriklaste tahte kohaselt. Nii ei jää USA-l üle muud kui kõigi raha- ja fiskaalpoliitiliste meetmetega oma majandust ergutada.

Äsja sai maailm teada, et USA keskpank trükib juurde 600 miljardit dollarit (sisuliselt katteta raha) ning selle tulemusena peaks dollar rahaühikuna kaotama mõndagi oma väärtusest. Ameerika eksport peaks selle tulemusena suurenema. Aga sama nippi võivad kasutada, ja ilmselt kasutavadki, ka ülejäänud olulised riigid.

Nõrgenemine saab toimuda ainult võrdluses kellegi teisega. Kui kõik ühtemoodi nõrgendavad, siis kursid ei muutu. See oleks pikajaline kurnamissõda nagu 20. sajandi alguses Prantsusmaa kaevikuis toimunud verevalamine. Ühe riigi keskpank teise vastu, kusjuures erinevalt terase ja püssirohuga peetavatest sõdadest poleks siin mitte kellelgi liitlasi – igaüks võitleb enda eest.

Siin ei oodata ka mingit erilist strateegiat – iga keskpank ostab suurtes kogustes kokku konkureerivat valuutat, lootes selle tulemusena omaenda valuuta odavnemist (lihtne nagu jalaväerügemendi saatmine kuulipildujatule alla – ehk saab vaenlasel laskemoon otsa).

Selliseid samme on teinud Šveitsi, Brasiilia, Jaapani (jaapanlaste aktiveerumise järel teataski brasiillane Montega, et nüüd ollakse siis sõjas), Hiina RV, Lõuna-Korea keskpangad. USA föderaalreserv ja Inglise pank on samuti tegevusse asunud. Komme näikse levivat.

Millised tagajärjed võiks see tuua maailma majandusele ja kuskohas leiab end seisvat pisikene Eesti ses gigantide võitluses? Seda suudab analüüsida vaid käputäis meie finantsanalüütikuid.

Õnneks ei pea me ise enam krooni devalveerima, sest eurole üleminekul läheb kogu otsustamine ning vastutus Euroopa Keskpangale. Samuti läheb meie eksport põhiliselt Euroopasse ning hiinlastele või ameeriklastele millegi pähemäärimine on fantaasia valdkonda kuuluv asi. Ei kästa meil ka rohkem tarbida, sest Eesti siseturg on imeväike ja siin toimuv ei huvita kedagi. Aga me oleme osa EList. Meil on küll maailmajao parim rahandusminister, kuid temagi ei saa meid kaitsta protsesside eest, mis ei sõltu meist endist.