Hämmastav Nikolai

Tiitlitega mees Grumier muudkui üritab, aga punkte nopib Novosjolov – 8 : 10, 8 : 11, 8 : 12, 8 : 13, 8 : 14…

Siin ei tohiks olla võitjas kahtlust, ent Novosjolov ehk Kolja, nagu teda meie vehklemisringkondades kutsutakse, on pinges. Nii ­keskendunud ja pinges, kui üks inimene üldse olla saab. Vaja võtta veel see viimane punkt. Teha otsustav torge, mis nii paljudel võistlustel on jäänud tegemata.

Jah, Grumieri on ta ju varem võitnud. See juhtus suvel Bogotas Grand Prix’ etapi finaalis. Ent ei tohi end sellest uinutada lasta. See oli siis. See oli teine võistlus.

Kolja astub otsustavalt pika sammu ette, parem käsi teeb kiire liigutuse ning tabloo fikseerib punkti.

Vaat nüüd!!! Meie vehkleja tõstab kaks kätt taeva poole, viiv hiljem võtab kätega peast kinni. Nagu ei usuks isegi, mis tegi.

“Kurat, ma ütlen, see on ikka väga kõva sõna! Eesti mees on maailmameister!” hüüab Eesti epeekoondise kauaaegne peatreener, kunagine silmapaistev vehkleja Boris Joffe. “Lõpuks ometi suutis Kolja, kes on ju aastaid tiirelnud tippkonkurentsis, võtta selle, mis talle kuulub.”

Jah, Novosjolov oli juba kümmekond aastat tagasi kõva poiss. Kuulus 2001. aastal Eesti meeskonda, mis MMil võitis hõbemedali. Ta oli seal juba tegija. Aga individuaalselt on tal suurtest võitudest miski milli­gramm enesekindlust või otsustavust või õnne kippunud puudu jääma.

“Mis ma oskan öelda. Eks iga lill õitseb omal ajal,” ütleb Nikolai ise vaikselt. Kuidagi tagasihoidlikult.

Epee on vehklemisaladest kõige majesteetlikum, kõige populaarsem ja ka kõige konkurentsitihedam ala. Pariisis oli võistlemas paarsada epeemeest, kellest umbes viiekümnel olid võistluse eel peas selged medalimõtted. Üksnes oskused ei pruugi aidata. Võitjaks soovija vajab pahatihti ka õnnejumalanna abi. Kes sellest kadalipust võitjana läbi tuleb, see on kõige kõvem mees. “On ju, Nikolai?”

“No te tahate, et ma ennast kiitma hakkaksin. Aga ma ei tahaks seda teha,” jääb maailmameister ikka tagasihoidlikuks. Õnne ta siiski tänab. “Seda peab me alal olema, aga ennekõike pead ise olema valmis võitma.”

Laskem teda siis teistel kiita. “Nii rahulikku ja enesekindlat inimest annab otsida,” ütleb Tõnu Nurk, pikaaegne vehklemisliidu peasekretär.

“Kohe oli näha, et andekas,” märgib tuntud Haapsalu treener Peeter Nelis, kes väga hästi mäletab, kui Novosjolovi-nimeline Haapsalu poiss vehklemistrenni tuli, “ja tohutu töötahtega. Ma toon teda praegugi lastele eeskujuks. Teised ta trennikaaslased olid ammu trenni lõpetanud, juba kojugi jõudnud, kui tema ikka veel harjutas. Võis üksi tundide kaupa märklauda torkida.”

Ja samas märgib treener Nelis, et üksnes hullumeelsest treenimisest ei piisa. Talenti peab olema.

“Vehklemine, see on nagu kiirmale. Välkkiirelt tuleb mõelda ja otsustada, mida ja kuidas teha. Seda peab tasemel vehkleja suutma, ning füüsiliselt vastupidav peab ta olema,” loetleb Joffe.

Haapsalus on üsna ­tõenäoline, et kes tahes noor, poiss või tüdruk, tegeleb vehklemisega. Nikolaigi läks sama teed, kuigi idamaiste võitlus­kunstide vastu huvi tundva isaga koos käis ta ka karatetrennis. Ja korvpall meeldis väga. Aga jah, vehklemine on siiski esimene valik. “Nagu iga laps, unistasin minagi, et saan kunagi maailma parimaks.”

Pean tunnistama, et mõni ­aasta tagasi, kui Novosjolov asus tööle vehklemisliidu peasekretärina ning paralleelselt juhendas Eesti üht tublimat naisvehklejat Irina Embrichi, tundus vähemasti siinkirjutajale, et ise ta enam spordis suurimat saavutada ei plaani. See tunne oli vale. “Ma lihtsalt tahtsin armastatud alale oma jõu ja nõuga toeks olla. Tahtsin Irinat aidata,” ütleb ta. “Kuid see ei tähendanud, et ma lapsepõlve unistusest – saada maailma parimaks – oleksin loobunud.”

Ah soo, tänavu kevadel lahkus Novosjolov vehklemisliidu tegevjuhi kohalt ning selle mineku taustal kõmistati üsna avalikult, et ta läbisaamine vehklemisliidu ­peatreeneri, me lähimineviku tuntuima epeemehe Kaido Kaabermaaga on pehmelt öeldes halb. Kaks meest ei teretavat üksteist, teatas Delfi spordiportaal üsna hiljuti. “Tahad sa sellest rääkida, Nikolai?” Aga Nikolai ei taha. “Tead, praegu ma ei taha,” ütleb natuke kibedalt. Tõepoolest, kas sel on mõtetki? Õnnitlegem parem maailmameistrit, tõenäoliselt tänavust Eesti parimat meessportlast.

■ Sündinud 1980. aastal Haapsalus

■ Pikkus 190 cm, kaal 90 kg

■ Abielus

Saavutusi

■ 2001. maailmameistrivõistlustel võistkondlik 2. koht

■ 2001. Pekingi universiaadil 3. koht

■ 2009. GP etapi võit Bogotas

■ 2010. Tallinna mõõga võitja

■ Eesti meister 2003, 2006, 2007, 2009 ja 2010

■ 2010. maailmameister

Lisaks

■ Vehklemisliidu peasekretär 2007–2010