Ramo Pener : Õpetaja – klienditeenindaja äriettevõttes?
On teada, et klient on nõus maksma kõrget hinda hea teenuse eest, mistõttu klient nõuab ka teenuse kõrget kvaliteeti. Tal on selleks õigus. Kas poiss- või tütarlaps teenuse tarbijana tahab ja oskab hinnata koolis pakutava teenuse kvaliteeti? Ja kas ta peakski, kuna teenus on ju tasuta?
Kriibib hinge, kui haridusest olen sunnitud kõnelema turumajanduse terminites. Teen seda tegevõpetaja ning lapsevanemana. Haridus on ammu ebamääraseks kaubaks moondunud ning devalveerunud. Selle kauba kvaliteedi kriteeriumiks on lõputunnistus, diplom või mingi eurosertifikaat.
Haritusel kahjuks puudub kodus ja koolis igasugune turuväärtus, sest kui teenus midagi ei maksa (emotsionaalset pingutust maksma ei lähe), siis seda ka ei väärtustata. Õppija on meil juba ammu kliendiseisusesse upitatud, kes ühelt poolt teab, et ta on kuningas, kuid teisalt ei suuda ega ka taha ta teenuse kvaliteeti adekvaatselt hinnata. Kõigepealt on vaja üleüldse üleküllastunud ühiskonnas tekitada nõudlus haridusteenuse (harituse) järele. Kui kõht on maiustustest punnis, ega siis musta leiva järgi isu ei ole ega ka tule. Meie klient ehk õpilane ei saa valida teenust, kuigi uue põhikooli- ja gümnaasiumi seaduse järgi peab uuest õppeaastast igas gümnaasiumis olema võimalik valida kolme õppesuuna vahel. Kliendile lihtsalt määritakse ja määratakse kaup pähe, kuhu see ei taha ära mahtuda. See on põhimõtteline dilemma, kus klient teenust ei soovigi, kuid ta on sunnitud teenindaja poolt pakutava kauba alla kugistama ja ära seedima. Maitseelamustest jääb ta kahjuks sageli ilma. Kui palju poistest ja tüdrukutest on reaalses situatsioonis ja kui palju mängulises, sund- või absurdisituatsioonis? Klient peab tarbima kaupa, millega ta ei oska suurt midagi peale hakata. Kaup pole atraktiivne ning kauba pakkujal puudub karisma.
Iga majanduslikult mõtlev klient teab, et kauplus on kauplemise koht. Ei saa ju kohe maksta küsitud hinda, vaid on vaja nõuda hinnaalandust ja sooduspakkumisi, et maksimaalselt kvaliteetne kaup saada kätte minimaalse hinnaga. Vahepeal nõutakse lausa utoopiliselt madalat hinda. Lastele on jäänud üha võõramaks sellised hoiakud nagu pingutamine, loobumine, vaevanägemine, pühendumine jne. Koolis pakutav esmatarbekaup püütakse võimalikult kerge vaeva ja odava hinnaga kätte saada.
Teenindaja ehk õpetaja pole ise ka alati kindel oma kauba väärtuses, sest temagi on sunnitud müüma riiklikult heaks kiidetud kaupa. Ta peab saavutama kiire (numbrilise) kasumi kauba müügist, mille turuhind on nullilähedane. Teenindaja renomee Eesti ühiskonnas on ka nullilähedane, kui eliitkoolid ja erakoolid välja arvata (eriti erakoolis on võimalik õppida õppima ning elama õppida – sest toormaterjal ehk sisend on hoolikalt (sic!) valitud. Haridusteenindajalt oodatakse, et ta oleks atraktiivne tsirkuseartist, mitte enam meie kõigi poolt armastatud ja austatud õpetaja Lauri. Selliste ootuste käigus kujuneb pedagoog muutliku kliendi manipuleerimise objektiks.
Klienditeenindaja peab armastama ja austama oma klienti, aga milline on klienditeenindaja teenistus? Väga üheselt mittemotiveeriv, mittekonkurentsivõimeline (era- ja eliitkoolid välja arvatud), töö koormusele ja vastutuse tasemele mittevastav. Kooliteenindaja on misjonär, kes teebki oma igapäevast tööd missioonitundest.
Suurem osa teenindusasutustest ehk koolimajadest on piiratud arenguvõimalustega. Mõnel juhul on haridustempel lausa kinnipidamisasutuse või karistusasutuse staatuses.
Ma ei tahaks jääda halisejaks ja halajaks. Kas ja mida on võimalik muuta? Midagi sensatsioonilist ja revolutsioonilist mul pakkuda ei ole. Küll aga tahan rõhutada fundamentaaltõdesid, mis ei mõju võluvitsana (nagu nt autosugestioon), vaid mis nõuab meilt kõigilt naasmist kasvamise ja kasvatuse alglätete juurde, südametunnistuse taasavastamise ning jumalakartuse juurde. Kui me ei aktsepteeri ega respekteeri Jumalat kui Loojat, siis me ei austa ei iseennast ega ka oma kaaslasi (kaasmaalasi). Suured ja ning muutumatud tõed on lihtsad ning selged. Vajalik on paradigmade ning kuvandite muutus – seestpoolt väljapoole, koos ausa eneseanalüüsi ning sooviga muutuda Jumala abiga. Haridusest ning koolist ei peaks rääkima turumajanduse terminoloogiat kasutades, kui õpetaja ja õpilase vahel oleks vastastikune respekt, lugupidamine; kui korraliku lastetuba iseloomustaks armastus, hoolimine ning teenimine; kui pesa-, alus- ja alghariduse tasemel juurutatakse Looja austamist ning loodu hoidmist; eneseaustust ning ligimese armastust; kui väärtustataks erinevate põlvkondade kogemusi ning elutarkust (kasvõi kaks talve külakooli); kui rõhutatakse aukartust elu ja eluslooduse ees; kui väärtuskasvatus baseeruks südametunnistuse kasvatusele. Seda loetelu võiks jätkata, aga juba praegu on mõtte- ja analüüsiainet rohkem kui küllaga. Vaja on siinjuures üleriigilist ja rahvusülest konsensust, rakendada taas Peeter Põllu ja Johannes Käisi aegumatuid kasvatuspõhimõtteid.
Tahaksin väga teada saada õpilastelt ja õpilasesindustelt, kas nende aineõpetaja ja klassijuhataja on: kuulamisobjekt, vaatlemisobjekt, vihkamisobjekt, imetlemisobjekt, vältimisobjekt, põlastusobjekt, samastumisobjekt, imiteerimisobjekt – ja kas kõige selle foonil toimib õpetaja ja õpilase vahel subjekt-subjektne edasi-tagasi sidestamine?
Lõpetagem ükskord lapse ettevalmistamine turusituatsiooniks, aga mitte reaalseks ning üha keerulisemaks muutuvaks eluks! Kas elu on turg ja kas turg on elu?
Meil tuleb aidata lapsel leida iseennast. Nagu ütles hariduskonverentsil nooremleitnant Hannes Võrno, on ennast ja teisi austavaks inimeseks kujuneda koolis vaid siis, kui õppekavas on muude kohustuslike ainete seas ka riigikaitse ning usundiõpetus. Nii õpetame oma lapsi kaitsma oma kodu ja kodumaad; hoidma oma emakeelt ning rahvuskultuuri. Siis on õpetajal rõõm ja lust teenida kasvavaid lapsi ning ei tarvitse enam arutleda selle üle, kumb on tähtsam, kas klient või klienditeenindaja. Haridus- ning kasvatusprotsessis on mõlemad ühtviisi vajalikud, olgu siis meil taskus kroonid, eurod või rublad. Tõeline õpetaja on teeniv (mitte raha teeniv) juht. See on eeskuju, mis nakatab ning vaimustab.
Ramo Pener töötab õpetajana
