Vilja Kiisler : Eesti vajab oma Wikileaksi

Wikileaksi seekordsed paljastused ei mõjuta avalikku arvamust ilmselt nii palju kui näiteks kurikuulus Iraagi sõja tapavideo (Yeah, look at those dead bastards!), sest kes siis poleks kuulnud Putini alfaisasusest või Karzai maniakaal-depressiivsest psühhoosist (loe siit).

Mõned diplomaatilise keele pärlid võiksid toredasti haakuda ka meie poliitikutega: Eesti alfaisane saab ilmselt olla vaid Ansip, kergesti solvuv ja autoritaarne „alasti kuningas“ sobiks iseloomustama Savisaart. Aga nii tore oleks ju teada saada, missuguste sõnadega see seltskond üksteist õnnistab, kui ajakirjanikke kuulmas ei ole. Siis ilmselt üksteise suunas lendavate „idiootide“ pärast vabandust ei paluta.

Seoses peatselt välja kuulutatava „allikakaitseseadusega“ (loe siit) on Eesti oma Wikileaksi teke vägagi teretulnud ja loodetavasti isegi paratamatu. Sest üks koht võiks ju inimesel ikka olla, kuhu ta saab viia kõik salajased paberid ilma, et Rein Lang teda kohe vangi paneks. Just nimelt paberid (meilid, videod jms), st puhta info ilma omapoolsete luuludeta. Ajakirjandusväljaanne ei ole turvaline, sest kui jamaks läheb, peab ajakirjanik lekitaja välja andma.

Mida ja mil moel ajakirjandus sellise infoga peale hakkab, on juba otsustamise ja vastutamise küsimus, sest selge on see, et igasuguse info avalikustamine on kellegi huvides. Ent ka seadused on kellegi huvides, eriti kui jutt käib infost ja selle salastamisest.

Ja siin kerkibki väga raske küsimus: allikate kaitse. Wikileaks ei ole suutnud oma allikaid kaitsta: tollesama Iraagi tapmisvideo lekitaja Bradley Manning võeti kinni ligi 90 000 sõjadokumendi avalikustamise süüdistusega ning kui tribunal ta süüdi mõistab, võidakse talle määrata kuni 52-aastane vangistus.