Et aga koos vastu pidada, on kasulik mõista, et meie ühises Euroopa Liidus on tänapäeval vähemalt neli Euroopat.

1) Saksa marga stabiilsus oli Põhjamaade ja Kesk-Euroopa  riikide vaimule sama oluline nagu Uue Testamendi tõlkimine Martin Lutheri jaoks. Aluseks on inimese patu representatsioon: protestant internaliseerib süütunde teistmoodi, ta ei taha vahendajaid, ta tahab saada puhtaks. Plekituks. Ja see ei käi ainult protestantlike riikide kohta. Vaadakem Austriat ja Saksamaa lõunapoolseimat liidumaad, kust on pärit ka paavst: sakslaste meelelaadi on kujundanud reformatsioon, hüperinflatsioon ja 1920ndatel ja 20. sajandil kaotatud sõjad.

2) Ajalooliselt on katoliiklik hing harjunud toetuma paavsti andestusele. Nii arvestavadki lõunamaa peohinged õigeksmõistmisega juba ette. Ja mitte ainult lõunamaalased: mõelgem sügavalt katoliiklikule Iirimaale. Ka õigeusu puhul on olukord suhteliselt sarnane: patriarhi kohalolekut on tunda kõikjal ja kõiges. On huvitav, et just need neli riiki, mis veel Euroopa Liidu 15-liikmelise klubi ajal  Ühtekuuluvusfondist toetust said (Hispaania, Iirimaa, Kreeka, ja Portugal), on praegu tõsistes raskustes. Ka olid need neli ääremaade riiki samad, kellele 2004. aasta idasuunaline laienemine kõige halvemini mõjus. 

3) Nn Uus Euroopa, nagu seda nimetas kunagine Prantsusmaa president Jacques Chirac, on spetsiifiline subsüsteem. Siia kuuluvad riigid, kus on valitsenud Nõukogude Liit ja selle marionettrežiimid. Nende probleemid on teistsugused, näiteks inflatsioon, mitte riigivõlg, nende edu või ebaedu arvestatakse aastaist 1989-1991. Ehedaim paradigma näide on Poola: sügavalt katoliiklik riik, on ta ka Uue Euroopa vedur.

4) Suurbritannia: anglosaksid ei vaheta oma globaalset agendat kontinentaalse vastu arvatavasti mitte kunagi. Nende arvates on vähem Euroopat rohkem Euroopat. Selle mentaliteedi järgi oleks vabakaubanduspiirkonnast enam kui küll. Pealegi loodab Ühendatud Kuningriik USA toetusele ning et tema Victoria-ajastu sidemed on veel elus ja toimivad: Ühendusest tulenevalt on Briti kuninganna riigipea ka Austraalias ja Kanadas (lisaks teistele väikestele aladele). Isegi kirik on Suurbritannias huvitav hübriid, üritades luua harmooniat katoliiklikust ja reformatsioonijärgsest mõtlemisest..

Selline on seis. On see paljusus normaalne? Jah on. Kõik need traditsioonid saavad ilusasti koos eksisteerida, Euroopa on kirju mosaiik. Raamatupidajatele on visionäärid tavaliselt vastumeelt. Helmut Kohlist räägivad tänapäeval veel vähesed. Ka François Mitterrand´ist. Või kunagisest Euroopa Komisjoni presidendist Jacques Delors´ist, kes oli ometi tuhat korda valgustatum kui mu kaasmaalane José Manuel Barroso. Delors ei olnud bürokraat. Ta julges asju välja öelda ja tal oli terviklik visioon Euroopa integratsiooni kohta. Barroso on aga seal osalt sellepärast, et ta aitas Tony Blairil ja George W. Bushil 2003. aastal Iraaki tungida.

Suutes oma karisma me kontinendil võimuks muundada, mängis see trio meie eludes üüratult olulist rolli.  1992. aastal sõlmitud Maastrichti leping oli koos Saksamaa ühinemisega suur samm edasi. Kui erinev on seis täna? Euroopat ohustavad tehnokraatia ja populism: diskreetsust vajavatel teemadel räägitakse avalikkuses vastavalt kohalike valimiste tsüklitele.

Euroopa Liitu euro hävingu eest hoiatava Saksa kantsleri Angela Merkeli käitumist matkitakse ärritavalt palju. Ta nagu ei tunneks mandrit, kus ta on sündinud, ja selle sekulaarseid nüansse.

See on vastutustundetu või nagu sõnastas selle Prantsuse päevaleht Le Monde:  „Sõnad võivad olla nagu nitroglütseriin". Kas kaalul on euro surm? Valmistub Saksamaa tagasi võtma oma armastatud Deutche mark´i? Kas eurotsoon jaguneb kaheks? Ma ei usu, sest sellest tulev kahju oleks palju suurem kui kasu. Kõigile, ka Saksamaale.

Enne kui tekitatakse defitsiidikardin, mis jälle kord eurooplased üksteisest eraldaks, peaks järele mõtlema. Varem või hiljem saab lühinägelik Merkel aru, et turgudele on omane nn ennasttäitev prohvetlus. Eile Kreeka ja Iirimaa, täna Portugal ja Hispaania. Itaalia ja Belgia on juba sihikul.

Kes järjekorras on? Kõik, mis liigutab, on praegu potentsiaalne märklaud. Merkeli valimatult loobitud sõnad mõjuvad laastavalt kõgile riikidele, mis ei käitu täpselt nii, nagu Saksamaa maksumaksjad tahavad. Vigu on tehtud, see on selge, aga on vastuvõetamatu, et euroala mõnda liiget nüüd üleliigse koormana nähakse.

Kurb. Vuajeristlik „mida halvem, seda parem" strateegia on ohtlik. Kui varsti visiooni välja ei mõelda, jääb Saksamaa omapäi. Vahel tundub mulle isegi, et sellel Angela Merkeli ajastul on kristlikud demokraadid unustanud, et kogu see purunemisohtlik Euroopa konstruktsioon on globaalsesse süsteemi aidanud taasintegreerida ka sõjajärgse Saksamaa. Nad ajavad segi neile antud vastutuse Euroopa ühe juhtiva rahvusena ja mõiste „suuremeelsus".

Kui nad praegusel raskel aja teistele Euroopa riikidele selja pööravad, tulevad tühja kohta täitma teised võimud, ennekõike USA ja Hiina.

Palju enam kui lihtsalt valuuta on euro poliitiline ja emotsionaalne sümbol rahumeelsest, demokraatlikust ja ühendatud Euroopast. See on ime. Miski, mida ei tohiks võtta enesestmõistetavana. Majanduslikult kainele mõtlemisele lisaks nõuab ta kohtlemist äärmise ettevaatlikkusega. Vähemalt juhul, kui me, eurooplased, tahame koos püsida. 

Tõlkinud: Teve Floren

* João Lopes Marques on romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor.