Kellelegi ei tule üllatusena hispaanlaste veendumus, et pankadel ja suurettevõtetel on rohkem võimu ja otsustusõigust kui valitsusel, sest viimaste aegade poliitilised otsused ning suurimate pankade kasumid näivad seda tõestavat. Ka fakt, et kõige usaldusväärsemaks institutsiooniks peetakse Hispaania Kuningriigis kaitsejõude, eespool isegi varem troonil istunud monarhiast, ei näi analüütikuid üllatavat. Siin mängib osa ennekõike nädal tagasi aset leidnud kriitiline olukord seoses lennudispetšerite tööle mitte ilmumisega, mil sõjaväelaste kontrolltornidesse viimine ning lõpuks dispetšerite mobiliseerimine on tekitanud hulgaliselt kriitikat nii dispetšerite ebaseadusliku streigi kui ka valitsuse liialdatud meetmete kohta, kuid ainuke, kes oma mainet veelgi enam parandas, oli sõjavägi. Hinnatuim minister on hetkel Hispaania valitsuses kaitseminister Carme Chacón.

Üldine arvamus nii poliitikutest kui ka poliitparteidest on väga kehv, ometi tõdetakse, et demokraatia on nendeta mõeldamatu. Ja siin tekib Wikileaksist lekkinud informatsiooni taustal hiiglaslik arvamuste lahkuminek, sest see, mida peavad demokraatia all silmas kodanikud ja millest neile räägitakse ning see, mismoodi näevad seda diplomaatilised jõud, mida nad arvavad ja kuidas käivad asjad tegelikult, annab kahjuks õiguse küünikutele.

Wikileaksi lekete tulemusena on Hispaania valitsuse suurimaks probleemiks ja raskemini selgitatav tõsiasi - ja me räägime seda rahvusvahelise inimõiguste päeva paiku - see, et valitsused, kes tituleerivad end suure hurraaga maailmameistriteks mitte ainult jalgpallis, vaid ka inimõiguste eest seismisel, tegelevad paleede tagatubades kõige lihtlabasema ja ausalt öeldes piinlikust valmistava turukauplemisega. Kauplemisega, milles jäävad majanduslike ja poliitiliste huvide ees kaotajateks alati just inimõigused. Wikileaksi paberitest selgub, et mitte ükski otsus pole tehtud ainult otsuse enda pärast, mõnel demokraatlikul põhimõttel või eetilisel kaalutlusel, vaid alati on sellega kaasnenud kas kellegi teene ootamine või vastuteene osutamine, soosingu noolimine või tulevase kasu lootus. Ja kuigi avalikuks tulnud paberitest selgus see, mida paljud aimasid, tähendab hoopis midagi muud seda kõike must-valgel lugeda.

Kahepoolsed suhted

Ameerika Ühendriikide jaoks algas «Hispaania probleem» 2004. aastal, kui üldvalimised võitis Sotsialistlik Töölispartei ning peaminister José Luis Rodríguez Zapatero täitis oma valimislubaduse ja tõi Iraagist välja hispaania sõdurid. See valijale antud lubaduse täitmine läks Hispaania uuele valitsusele ja eelkõige kahe riigi vahelistele diplomaatilistele suhetele kalliks maksma. Praktiliselt polnud hispaanlasi ameeriklaste jaoks enam olemas ning igal võimalikul momendil püüti neid eirata, kokkulepete aruteludest kõrvale jätta, nagu oleks tegu teismeliste tüliga. Asi läks nii kaugele, et kui George W. Bush võitis teist korda USA presidendivalimised ning Zapatero talle õnnitlemiseks helistas, keeldus Bush temaga üldse kõnelemast...

Alles siis, kui Ameerika Ühendriigid pakkusid «heatahtlikke» variante - mis tähendas telefonikõnesid, kohtumisi, surve avaldusi ning ähvardusi -, kuidas hispaanlased saaksid oma vägede väljaviimise «viga» parandada, hakkasid suhted tasapisi laabuma. Ameeriklaste piitsa ja prääniku poliitika kandis lõpuks vilja ning hispaanlased said ihatud auhinna: Barack Obama ja Zapatero tugev käepigistus kogu maailma fotograafide välklampide valguses.

Kuid eeltingimused oodatud foto tegemiseks olid karmid: Hispaanial tuli suurendada vägede arvu Afganistanis, mida Zapatero tõrkus tegemast; lubada CIA salalendudel oma territooriumil vahemaandumisi teha, kellelegi teatamata ning suuremat numbrit tegemata; võtma vastu Guantanamo vange, mille eest oli saadiku sõnul Hispaania valitsus nõus saama igaühe eest 85 000 dollarit...

Ameerika Ühendriikide soosingu võitmiseks mindi veelgi kaugemale ja Hispaania valitsus oli valmis tõkestama kaks äärmiselt olulist käimasolevat kohtuasja. Üks puudutab juba rahvusvaheliselt kuulsat inimsusvastaste kuritegude vastu võitlevat hispaania kohtunikku Baltazar Garzóni. Garzóni plaan avada kriminaaljuurdlus ebaseaduslikus kinnipidamisasutuses Guantanamos toimunud piinamiste ja inimõiguste rikkumise üle, tuli ameeriklaste sõnul kuidagi tõkestada. «Eriliselt ameerikavastast» kohtunik Garzóni hakati uurima ning tänaseks on ta süüasja tõttu töökohustustest eemaldatud. Esialgu tuli ilmsiks Põhja-Ameerika ülikoolides peetud loengute ees saadud tulu, mida ta tegevkohtunikuna ei oleks tohtinud vastu võtta, ning siis järgnes süüdistus frankismi kuritegude uurimise eest, milleks tal puuduvat juriidiline kompetents ning seetõttu süüdistatakse Garzóni nüüd ametikoha kuritarvitamises. Seniks, kuni kohtuasi lõpeb, ja hoolimata sellest, kas ta tunnistatakse süüdi või mitte, on kohtuniku maine määritud ning tema tegevus peatatud.

Teine sama tõsine kohtulugu ulatub 2003. aastasse, kui Ameerika sõdurid tapsid Iraagis, Bagdadis, Hispaania ajakirjaniku Jose Couso. Ameerika väed ründasid 8. aprillil 2003 kolme tunni jooksul kolme rahvusvahelist pressikeskust, milles said surma 3 ajakirjanikku ning mitmed haavata. Rahvusvahelised seadused kaitsevad ajakirjanikke kui tsiviilisikuid, kelle vastu ei tohi läbi viia ühtegi sõjalist rünnakut. Sellest hoolimata ei asutud asja uurima. Couso pereliikmed palusid Hispaania võimudel õiglus jalule seada, kuid Ameerika Ühendriigid vastasid Hispaania valitsuse ametliku arupärimise peale, et tapmisega seotud kolme ameerika sõjaväelase tegude uurimine tuleb kohe lõpetada.

Wikileaksi paberitest ei ole veel selgunud, mismoodi neil see õnnestus, mis vahendite, lubaduste või ähvardustega, kuid üllatuslikult tulebki mängu Hispaania riigiprokurör ning tapetud ajakirjaniku pereliikmete kohtuasi, ja ajakirjaniku tapmise uurimine peatatakse.

Tagajärjed ennustamatud

Wikileaksi paberites leidub infot sisepoliitiliste eriarvamuste, kuulujuttude, poliitiliste tülide kohta. Samuti on välja toodud väga raskesti diplomaatilisteks sõnadeks, arvamusteks, hinnanguteks peetavaid Hispaania poliitikute, ametnike väljaütlemisi Venezuela, Kuuba ja teiste Ladina-Ameerika riigijuhtide kohta.

Hispaania kohta eksisteerib üle 3600 dokumendi ja kui inimeste usk poliitikasse, diplomaatiasse ja rahvusvaheliste suhete maailma paremaks, õiglasemaks muutmise potentsiaali oli niigi nõrk ja vaaruv, siis on raske ennustada, millised tagajärjed on leketel poolpikas ning pikas perspektiivis tervele ühiskonnale. Nii diplomaatia, rahvusvaheliste suhete, poliitika, poliitikute, informatsiooni, ajakirjanike kui ka avaliku arvamuse ning 2012. aastal toimuvate Hispaania üldvalimiste jaoks.