Andres Raid : Et Padaoru ei korduks - kriiside lahendamine kaitseväele!
Ühtki probleemi ei lahenda samad ajud, mis neid tekitasid. (A.Einstein)
Võib-olla hetkeks raugenud lumesadu ja tormituuled on põhjustanud hulgaliselt põhjusega ja põhjuseta süüdistusi ning erakondadevahelisi võimalusi, kuid üks on selge – hakkama ei saadud ja vastutajate hääletooni järgi otsustades jääb õigust ülegi. Raha pole, juurde ei saa ja mis te selles olukorras ikka tahate!
Sõbra käest kuuldud idee on esmapilgul hullumeelne ja seda vaid seetõttu, et on radikaalne ja harjumatu. Tõsi, maailmas on seda jupiti proovitud ja üsna edukalt ja vähemalt arutlust väärt oleks see kindlasti.
Imetillukese introna võiks katsuda määratleda, mida on ühist kiiret abi nõudval haigel, kaevukukkunud inimesel, põleval hoonel, diversandi poolt õhkulastud kartulihoidlal või lumme kinnijäänud inimestel?
Tegemist on igal juhul kriisiga ja kriiside kriis saabub kätte relvakonfliktides, kus on vaja neid kõiki päästeüksusi ja seda koordineeritult, parimal võimalikul viisil. Mis oleks, kui viiks kõik need kriisiabiteenistused kaitseväe alla?! Seal rahapuudust pole – välisilma paistaks meie üle 2% kaitsekulutus enam kui nõutava suurusega ja saaksime kiita, kõige vajalikuga varustatud päästjatel hea teenistus koos pideva võimalusega end korralikult täiendada, meedikutel kindel kaitse ja seljatagune, sest kaitsevägi peab saama niipalju kui vaja ja see ei kuulu vaieldavate teemade hulka.
Kui tõesti peaks juhtuma mingi konflikt, on meil suurepärase väljaõppe ja esmaklassilise varustusega kriisiteenistus, kel kõikvõimalikku tehnikat piisavalt käes ja kes ei pea kuskilt siniseks värvitud diislit vahelejäämise kartuses nuiama. Vastuhääli võiks kuulda eeskätt just neilt, kes just uusi Leoparde (väga head seejuures) või Tomcat`e (ka suurepärased) nillivad, kuid usutavasti poleks neil selle ümberkorralduse vastu suurt midagi, sest reaalolukorras oldaks valmis koostööks juba „omade“ ja hästituntud kolleegidega ja kasutegur oleks ilmselt kordades kõrgem. Kuis tundub?!
