Ilmselgelt ma ei nõustunud temaga. Nomaad minus tegi kõvemat häält kui Konfutsius. Ja pole ka imestada: on ju inimesi, kes on geograafiliselt ülitundlikud. Mitte ainult mina, vean kihla, et vähemalt 50%  lääne inimestest on nagu mina. Me unistame erinevatest laius- ja pikkuskraadidest. Punktist A punkti B liikumises on väga eriline vägi.

Tegevusest sünnib eneseusaldus ja kergendus: vahel on meil lihtsalt vaja lennukile istuda ja teistsugusesse füüsilisse ja inimkliimasse sõita.

Sellepärast oli mu rõõm suur, kui lugesin Lufthansa pardaajakirjast Allan de Bottoni antud intervjuud. Šveitsi kirjaniku ja filosoofi sõnul „pole inimesel ainult vaim, vaid on ka keha ja meeled. Me tunnetame õhku, tuult, lõhnu -  ja me tahame neid kogeda füüsiliselt, oma kehaga, mitte neist ainult raamatuist lugeda. Tihti minnakse reisile, kui tahetakse üle saada millestki, mis on elus halvasti läinud."

Bingo! Kulunud tõde? Vana klišee? On, aga nii konkreetses sõnastuses seda kuigi sageli ei kohta. Reisifirmadelt kaugeltki mitte: nende energia kulub enamasti massturu teenuste müstifitseerimisele ja üksikisiku individuaalsed vajadused jäetakse unarusse. Vaatame seda Eesti näitel ja võib järeldada, et enamik vahendajaid ei paku rohkem kui

  • viimase minuti valmisreise soojale maale;
  • pummelunge Läänemerel;
  • nädalavahetuse puhkust Euroopa pealinnades;
  • kiirviisat Venemaale.

Seda on liiga vähe. Aga nii on see kogu maailmas: turismitööstus on üks kõige monotoonsemaid ja rumalamaid üldse. Enamik selles valdkonnas tegutsevatest inimestest ei taipa, milline võim nende käes tegelikult on.

Või nagu hr Botton ütleb: „Turismitööstus on imelikult staatiline ja mitte kuigi innovaatiline."

Võiks ju väita, et internet andis inimestele iseseisva reisimise vabaduse, et enam pole see ainult kirglike rändurite pärusmaa. Ning internetist leiab sageli odavamaid pakkumisi. Kõik see vastab tõele. See aga ei vabanda reisifirmade inertset tegutsemist. On ju terve avastamata reaalsus: teadusele tuginevad reisid. Mida-mida? Just: teadusele tuginevad reisid, mis oleks loodud spetsiaalselt rahuldama meie konkreetseid vajadusi ja toetama meid meie hingeotsingul. Selleks on vaja pädevat reisiterapeuti (RT), kes seda kunsti valdab. Inimest, kes on palju reisinud ja oskab kombineerida oma sügavad laiaulatuslikud geograafilised teadmised psühholoogia ja füsioloogia valdkonna teadmistega.

Reis võib olla sama määrav kui õige ravim: me võime ju arvata, et me teame, mis haigus meil on ja mis seda ravib, aga tervikpilti näeb siiski ainult õppinud ja kogenud arst. Ja ainult tervikpildi põhjal saab määrata õige diagnoosi ja ravi.

Sellepärast jääbki suur hulk reisijatest ilma imelistest kogemustest. Rääkimata kenakestest summadest, mis tavaliselt huupi arvamise põhjal investeeritakse.

RT-revolutsiooni on turisminduses hädasti vaja. Võiks ju inimestele pakkuda individuaalseid konsultatsioone ja näiteks 3D-simulatsioone. Või rääkida inimesega tema unistustest ja hirmudest, enne kui ta reisisihi suhtes otsuse langetab. Või arutada koos, millist rolli võiks sihtkohad  X, Y või Z kliendi tulevases elus mängida? Või analüüsida, kas ta peaks reisile minema üksi või väikese või suure grupiga? Või mõelda koos, kas tulemuslikum oleks üks pikk reis või kolm lühikest?

Maailma avastamine on juba iseenesest võrratu, aga sellest võiks veelgi rohkem kasu olla. Reisilt ei taheta ju ainult head enesetunnet ja eksootikat. Mida paremini reisija ja reisisihtkoht omavahel sobivad, seda rohkem on rahulolu ja vähem frustratsiooni.

 

Tõlge: Teve Floren

* João Lopes Marques on romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor