Taago ise selgitab: “Ka harrastaja võib olla andelt, suhtumiselt ja kvaliteedilt professionaalne ja ametlikult proff jällegi samade kriteeriumide koha pealt diletant. Harrastaja eelis võib peituda selles, et ta ei teadvusta end Näitlejana, ta teab küll, kuidas seda tegema peab, aga on avatum ja usaldavam ning toob kaasa mingit teist tüüpi energeetika.”

Võitluskaaslane, nüüdne Võru Linnateatri juht Tarmo Tagamets ütleb: “Ta on põhjalik ja detailitäpne, alati lõpuni viimistletud ja see jääb kaasteelistele külge. Ma ei tea, kas tema õige on õige, aga ma tean, et tema jaoks on teater hunt, mitte lammas.”

Tubinat ei saa pidada radikaaliks, aga iial mitte ka kindlate müüvate skeemide kasutajaks, tundub mulle. Ta tahaks lavastada näidendeid, mis puudutavad ja ärritavad ja mille puhul ta samas tunneb, et ta seda (veel) teha ei oska.

“Hea dramaturgia tegeleb aktiivselt inimeseks olemisega ja minu jaoks spetsiifilisim teema selles on keskkonna roll inimese identiteedi kujundajana. Hea teatritekst on ka ambivalentne: temas on tasakaalus traagiline ja koomiline, absurdne tasand.

Samuti peaks temas sisalduma potentsiaal irratsionaalse ja maagilise elemendi sissetoomiseks,” püüab Taago oma loomingulist lähenemist ja väga erinevate algtekstide valikut põhjendada.

Hiljutine Ugala lavastus “Maakad” näitas just seda: sidudes korraga jämekoomikat ja samas traditsionaalse maaelu eksistentsiaalset õudu, millel oli vähemalt osale vaatajaist katartiline mõju. Naispublik kippus lõpus nutma.

Sel kevadel on Taago Tubinalt Ugalas oodata Martin Alguse näidendi “Postmodernsed leibkonnad” lavastust.

Ühiskonna halastamatu kirjeldamine on ehk Taago Tubina alateadlik soov. Mitte iga eesti lavastaja ei vaevu selleni laskuma…


Taago Tubin (39)

Amet: Ugala ainus põhikohaga lavastaja.

Senine tippsaavutus: jämekoomikat ja maaelu eksistentsiaalset õudu siduv “Maakad”.

2011 eesmärk: Martin Alguse “Postmodernsete leibkondade” lavale toomine.