Pole ümberpööramiskatsetest pääsenud ka meie “Kalevipoeg”: Enn Vetemaa “Kalevipoja mälestused” ilmusid Maurice Druoni kiiluvees 1971 ja uue iseseisvuse ajalgi on Kerttu Rakke üllitanud feministlik-postmodernse “Kalevipoja” aastal 2000. Kuid keegi ei ole varem võtnud ette eepost nii sisus kui vormis täiemahuliselt järele teha. Enne kui selle tööga sai hakkama Kristian Kirsfeldt.

“Kalevipoeg 2.0” järgib üsna täpselt Kreutzwaldi oopuse struktuuri ning on kirjutatud mahlakas regivärsis, aga midagi muud arhailist temast ei leia. Peaaegu kõiki tänapäeva kultuuriklišeesid angažeerides pilab Kirsfeldt jõuliselt ja igal leheküljel puuslikke ümber tõugates nii meie ümber vaikselt haisevat argielu kui ka abituid katseid temast kõrgemale tõusta. Ja ta teeb seda piisavalt vaimukalt, nii et “Kalevipoeg 2.0” kirjanduslik väärtus ei jää kuidagi alla FRK 1.0-versioonile: ajastu dokumendid ju mõlemad.


Kristian Kirsfeldt
“Kalevipoeg 2.0, Eesti rahva moodne eepos”
Eesti Ajalehed, 2010. 476 lk.
Kel vähegi algtekst meeles, sel on aiva põhjust muiata: Linda ja õdede kosilastest kuust-päiksest-taevatähest on saanud kuukirja toimetaja, päikesereiside omanik ja staarfotograaf, kes õdedele ööklubis ligi tikuvad, Saarepiigast laevakempsus suitsu tõmbav emotüdruk ja Tuuslariks on Matti “Elämä on laiffia” Nykänen. Neil aga, kel algteksti meeles pole, jääb tõenäoliselt ebaselgeks, miks on kõigist lahedatest seksi- ja vägivalla­juhtumitest jutustatud sellises pentsikus vormis. Aga raamat ei olegi neile – vähemalt “Kalevipoja” lühike ümberjutustus peab lugemiselamuseks selgesti meeles olema.

Ometi, mida edasi, seda rohkem hakkab vaevama tunne, et kogu eepost ette võttes on Kirsfeldt jäänud oma suurejoonelise plaani pantvangiks. Mahlakas regivärss, mille sarnasus Kreutzwaldi stilisatsiooniga alguses kõvasti nalja teeb, kaotab pärast esmase üllatuse ja äratundmisrõõmu taandumist värskuse ja hakkab tüütama. Ei aita siin ei jõuline porno ega vägisõnade katkematu vool – trikk, mis alguses mõjus, ei tee seda enam. Samuti häirib järjest enam kohmakus kõnevoo silbiskeemi painutamisel – kui “Tallinnast” asemel “Talnast” kõlab veel kuidagi, siis “Afganistani” ei lühenda mitte keegi mitte mingil juhul “Afgan’staniks” – eesti keele sisemisele adaptsiooniloogikale vastav “Kannistan” kõlaks ootuspärasema ja loogilisemana ning pakuks ka muid võimalusi. Isegi algteksti muteerumine muutub aja jooksul enam-vähem ennustatavaks ja päris algusest lõpuni läbi loeb 2.0-eepose aegade jooksul ilmselt kokku umbes sama suur kogus entusiaste, kui on 1.0 lühendamata versiooniga hakkama saanud.

Mida kokkuvõtteks öelda? Kirsfeldti huumorisoon ja selge kriitiline pilk maailmale on väljaspool kahtlust. Ootan huviga, mida tema terava sule alt edaspidi tuleb. Aga see raamat oleks võinud olla mõnevõrra lühem – kogu eepose asemel võinuks piirduda lühiümberjutustuse mahuga, sest rohkemaks puudub enamikul potentsiaalsetest lugejatest vastuvõtubaas. Küll aga võiks raamatu põhjal saada hakkama näiteks animafilmiga, mille soundtrack’is võiks Kirsfeldti regivärss parimas kodumaises traditsioonis arhailise muusikaga kooskõlas hakata kõlama võimsamini kui trükilehel.


Kalevipoeg kui Sukin Sõnn

Nõuka-aja lõpukümnenditel tekkis Lasnamäele Fedjuninski tänav, mis sai nime ühelt Vene sõjaväelaselt. Paljud eestlased ei suutnud sõna “Fedjuninski” välja hääldada ja nimetasid seda uulitsat lihtsalt Surnud Venelase tänavaks. Seepeale hakkasid Lasnamäe venelased Kalevipoja tänavat Sukin Sõnni tänavaks nimetama. “Sukno” tähendab vene keeles teadupärast kalevit. Aga sõnamängul on veel üks tahk: “sukin sõn” on sõimusõna, mis tähendab koerapoega. “Suka” on vene keeles koeralita.

Sukin Sõnn surutakse Linda üsast ­esile Kristian Kirsfeldti uuseeposes “Kalevi­poeg 2.0” ja ta möllab nii, et vähe pole. Temast saab Vene Tankide Hirm. Ei aita vaeseid tankikesi seegi, et Stalin, see Vana Vunts, üles ärkab ja juhtimise enda ­kätte võtab.

Uue “Kalevipoja” autoril (või autoritel?) on raudmeeste asemel venkud, Tuuslari asemel Matti Nykänen, Lapi targaks Varrakuks Lennart Meri, Sarviku rollis figureerib aga Pangahärra. Uuseepose põrgu on muidugi Pank. Pangas ­hoitakse ­Konstantin Pätsi elusat pead.

Teisal peetakse aga ülisalajases kambris kinni kapten Pihti. Kui Kalevipoja teele satub mõni “pandav pliks”, olgu ta Saare- või Põrgupiiga, ei hoia “rahvusheeros” end tagasi. Ta meheriist on nõnda suur, et sinna peale sai vabalt tätoveerida Eesti hümni kõik kolm salmi.

Ägedad pornostseenid võtavad enda alla kümneid lehekülgi enam või vähem lonkavat regivärssi. Kas meie ajal, kus internet paksult pornot täis, leiab rõve regivärss lugejaid? Võimalik, et leiab, sest Vahevõrgu pornosaidid olevat ju rohkete viirustega nakatatud, aga uuseepost võib pornosõber pisikuhirmuta nautida.

Miks kahtlen ma Kristian ­Kirsfeldti olemasolus või vähemalt tema ainuautorluses? Sellepärast et uuseepost lugedes ilmus mul vaimusilma ette nägemus noorte meeste kambast, kes veavad õllelauas teise kambaga kihla, et kirjutavad valmis uue “Kalevipoja”. See nägemus võttis lugedes aina kindlama kuju, sest eepo­se lood on nii stiililt kui värsitehnikalt üsna eriilmelised. Värsistuskultuurist ei saa muidugi kusagil tõsiselt rääkida, ometi peetakse mõnes loos regivärsi tehnikat enam au sees kui mõnes teises.

Kohati vohab tegija fantaasia lopsakalt, ületades ühtlasi kaugelt hea maitse piirid (küllap pole tegijad tahtnudki hea maitsega arvestada). Aga lugulaulu keskosas on lugusid, mis lihtviisil igavad.

Esimesed kolmkümmend lehekülge ei saanud pilaeepos kuidagi käiku sisse. Edasi läks asi siiski huvitavamaks ja ma veendusin, et vähemalt üks autoritest on päris andekas. Nimelt panid mu mõnusasti muhelema Linda käigud vana haige Kaleviga perearsti, eraarsti ja sensitiivi juurde (lk 37 – 40). Iseäranis tore on aga lugu vana Kalevi saatusest hauas (lk 43):

Ei olnd hauas enam laipa,
miskit mädanevat rümpa,
muundus Kalev kommideksi,
mõnusateks maiustusteks.

Küllaltki koloriitne on ka Kalevipoja sündimise lugu:

Ja kui lõpuks tulid tuhud,
mõtles Linda, et ta lõhkeb,
nagu pressiks elevanti
läbi kitsa lukuaugu.

“Kalevipoeg 2.0” on rahvaluule laadis teos, täpsemini – rõveda rahvaluule laadis teos. Rõvedaid rahvalaule on loodud palju ja luuakse veel, aga neid on ka rohkesti hävitatud. Eesti-aegne Tartu ülikooli professor Walter Anderson käis neid omal ajal raudteejaamade peldikuseintelt üles kirjutamas. Stalini-aegne kirjandusmuuseumi direktor Alice Habermann seevastu käskis Jakob Hurda rahvaluulekogudes rõvedad sõnad musta tušiga üle võõbata. Nõuka-aeg oli sääraste loometeoste vastu karm, aga praegune aeg näib olevat liigagi armuline.

On küsitav, kuivõrd on Kristian Kirsfeldti nime taha varjunu(te) teos meie aja “Kalevipoeg”, aga meie aja “Vürstinna Titulituks” võib teda tituleerida küll – mis sellest, et käsitletava uuseepose ainevald on omaaegsest ebatsensuursest Titulitu-lugulaulust palju laiem.

Andres Ehin

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid