Bussist väljudes nägi aga juba tavaliseks muutunud vaatepilti ehk kuidas väikesed lapsed loopisid lumepallidega ühe lipsustatud ja photoshopitud, krampliku naeratusega tipp-poliitiku silmnägu. Kui ühe nohuse allameetrimehe lumepall tabas härra nina, kostusid kamraadide heakskiitvad kommentaarid ning löödi plaksu - päev oli ilmselgelt korda läinud! Kuigi väikeste poiste ja tüdrukute jaoks pole vist vahet, kelle nägu nad parajasti pallidega loobivad, mõtlesin siiski uurida lähemalt, mida seekordsed plakatid rahvale ka lubavad ning kas mõni erakond ka millegi eriti andeka ja loomingulisega silma paistab. Ütlen kohe ära - ei paista.

Ülesehituselt on erinevate erakondade plakatid küllaltki sarnased - suur pilt ning sama suur kiri, enamjaolt üleval paremas nurgas, kus see kõige paremini silma paistab nii jalutajatele kui autojuhtidele. Muidugi on ka selles vallas ämbrisse astutud, näiteks plakatid, kus on uskumatult palju teksti pisikeses kirjas ning öeldakse ka ilmselgeid asju, mis vabalt võiks olemata olla, näiteks "Riigikogu valimised 2011". Hmm... mass võib küll rumal olla, aga mitte nii rumal! Kirbukirjaga plakatite sõnum ei jõua kindlasti autojuhtideni, kes paari sekundiga neist mööduvad ning ilmselgetel põhjustel pikka ja lohisevat lauset lugeda ei jõua. Siinkohal on suurte teede ääres asuvad plakatid, millel tekst trükitähtedes ning lause paarisõnaline, päris kindlasti eelisseisundis. Siiski tundub, et eemalt vaadates saadab Keskerakonna "Aitab!" plakat natuke vale signaali, sest kaugustest paistab vaid korrale kutsuv Aitab! ning mõne poliitiku nägu. Näiteks Tartu tänavatel "aitab" Aadu Mustast ning tema tegemistest. Lähemale jõudes näeb lugeda ka selgitust, näiteks "Aitab! vaesusest", mille kõrval ühe kurbade kutsikasilmadega laulva näitlejanna pilt. Iseasi on muidugi see, kui usaldusväärselt see kõik kokku mõjub, sest on ju kollane press sagedasti kajastanud eelpool mainitud naisterahva rahamuresid, rääkimata kogu erakonna võlgadest.

Minu kodutänaval ilutsevad aga ülielusuuruses peaministri pildiga Reformierakonna plakatid. Neid on kohe kaks tükki kõrvuti, et hoida konkurentide tuunitud pilte ja lööklauseid ohutus kauguses. Andruse pilk on suunatud kaugusesse, tulevikku ning tema näol on rahulolev muie. Pildi kõrval seekordne Reformierakonna tunnuslause "Võid kindel olla", mis kõlab veidi kui mõni rasestumisvastase vahendi reklaam.

Üldiselt on nii Reformi, Keski kui ka sotside ("Uus algus") ning IRL'i ("Sinu kindel võit") praegused sloganid väga väheütlevad ning ähmased ehk nende valimisplatvormi ja -lubaduste kohta on veel vara midagi välja lugeda. Pigem on plakatid väljas eesmärgiga tuletada inimestele meelde, et erakond eksisteerib. Nagu ütles ka politoloog Agu Uudelepp Delfile antud intervjuus - valimisplakatid hääli juurde ei too, küll aga näitaks nendest loobumine erakonda teistest nõrgemana. Kuigi praegu tundub olukord tänavatel küllaltki rahulik, tuleb endale meelde tuletada, et ega see nii kauaks ei jää - küllap tuleb plakatite laviin siis, kui valimisnimekirjad esitatud ning kõigil kandidaatidel numbrid olemas.

Vaadates kiirelt valimisplakatite värvikombinatsioone, tundub Reformierakonna tumesinine-kollane kõige parem valik, kasvõi puhtalt selle tõttu, et sinist peetakse kogu maailma lemmikvärviks, tõe ja ustavuse värviks. Psühholoogiliselt sisendab sinine vabadusetunnet, kindlust, selgust ja vastupidavust. Kollane omakorda sekundeerib positiivsuse, sära ning energiaga. Ka IRL kasutas varasemalt hästitoimiva psühhologilise mõjuga tumesinist, kuid seekord on erakond välja läinud popi ja erksa helesinise peale, mis tõmbab küll tähelepanu, kuid eeldab ka seda, et kogu plakati kujundus on tehtud laitmatult - seda nii pildi kui teksti osas. Kahjuks on just IRL see erakond, mis on astunud ämbrisse oma liigse tekstirohkusega. Helesinise kõrvale on valitud oranž, mis kuulub pealetükkivamate värvide hulka ning selle kooslus sinisega sarnaneb äraütlemata palju omaaegse Res Publica värvikomboga.

Kuigi meie valimisplakatid tunduvad niivõrd selged ja ühemõtteliselt valimistele viitavad, meenub siiski üks naljakas seik ja artikkel aastast '99, kui Ida-Virumaal elanud eesti keelt mitteoskajad pidasid Edgar Savisaare valimisplakatit ekslikult optikaäri reklaamiks.

Vaadates üldistavalt kõiki neid plakateid, kõlab peas vaid üks sõna - võlts. Kogu see Photoshop ja need piinlikult sunnitud võltsnaeratused. Jah, mõned erakonnad ja poliitikud on püüdnud jätta endast rahvamehelikumat muljet, tulles pildile lipsuta või kandes värvilist salli, kuid ega see siiski väga palju ei aita. Tulemus on endiselt poliitikaga kaasnevatest negatiivsetest emotsioonidest läbi imbunud. Kas ei võiks mõni erakond lõpuks välja tulla millegi uuega, kasvõi plakatidisainis? Millegi enneolematu, silmapaistva ja loomingulisega? Ma ei arva, et Eestimaa tänavaid peaksid ehtima mustanahalise mehe tagumik ning seda kallistava valgenahalise naise käed (hüüdlauseks "Ainus põhjus hääletada musta poolt"), nagu juhtus paar aastat tagasi Saksamaal, kui rohelised sellise kampaaniaga tänavatele sööstsid, kuid mingi fantaasialend võiks ju olla! Vastuolulised, ent samas mõjuvad, olid näiteks Iirimaa Young Fine Gael'i 2008. aasta plakatid, mis kutsusid valijaid Lissaboni lepet heaks kiitma. Plakatitel ilutses EL'i tähekestega kaunistatud bokserites mehe alakeha pilt, mille kõrval seisis kiri "Enlarge your opportunities. Vote Yes to Lisbon".