Peeter Helme : Kodanikupalk tahab kasvatada sõltlasi
Kõik erakonnad lubavad meile üksteise võidu asju, mida nad meie oma raha eest teha tahaksid. Selles mõttes on kummaline, et meedias räägitakse ikka veel mingitest maailmavaatelistest erinevustest või püütakse asetada Eesti parteisid parem-vasak-skaalale. Kui millestki saab rääkida, siis küünilisuse ja avameelsuse määrast. Ja selles plaanis ei torkagi tänavu silma ei Kesk- ega Reformierakond - või olen ma nende suhtes lihtsalt tuimaks muutunud? - vaid hoopis Eestimaa Rohelised, kes pakkusid välja kodanikupalga idee.
Nagu erakonna kodulehel seisev tekst „Kodanikupalk aitab vaesusest vabaks" teatab, on igal vabariigi kodanikul õigus kodanikupalgale. Selle saaja ei pea „tõendama, et kannatab puudust või elab vaesuses, mistõttu ei alanda toetus ka toimetulekuraskustes kodanike eneseväärikust, vaid süstib enesekindlust elus edasi liikumiseks."
Ehk siis on see kommunism par excellence. Aga muidugi ka künism par excellence. Ja meeleheide par excellence. On ikka naeruväärne vaadata, kuidas erakond, kes sõidab täie vaardiga vastu totaalsele valimiskaotusele on viimases hädas otsustanud teha midagi nii meeleheitlikku, nagu lubada kõigile raha. Tasuta! Kõigile! Ja muidugi on see meie oma raha, mida lubatakse.
See on asja üks külg. Teine külg on ka selle „kodanikupalga" - kui see eales teostuma peaks - täielik vastandumine käsitlusele kodanikust, kui riiki kandvast, seega iseteadvast, ise toime tulevast ja väärikast inimesest, kes ei pea kerjakott näpus tänavanurgal seisma. (Muidugi on alati abivajajaid, kes pole seetõttu vähem kodanikud, aga nendest rohelised ei räägi, vaid tahavad valimatult kõigile pappi pritsida!) Kolmas absurd on puhtmajanduslik - kuidas saab aidata vaesuse vastu võidelda see, kui riigieelarves leiduv raha jagatakse inimestele laiali selleks, et nad saaksid rohkem tarbida ja rohkem makse maksta? Ent see peaks olema sedavõrd selge, et siin pole vaja pikemalt peatuda. Olulisem näib just roheliste käsitlus kodanikust.
Nimelt vaatab meile vastu pilt kerjusest, riigi kliendist selle sõna Vana-Rooma tähenduses, kus viimane oli rikkamat kodanikku saatev, abistav ja vajadusel poliitikas nii sõnade, hääle kui rusikatega toetav sabarakk. Öeldes, et igal Eesti kodanikul on õigus lihtsalt nii saada cash on the hand - raha peaks tulema põlevkivi kaevandamise maksustamiselt -, tahavad rohelised teha Eesti inimesest kellegi, kes seotud riigi nabanööri külge. Enesekindlusest rääkimine on sulaselge lollus. Sest kui kellelegi midagi tasuta anda, siis just tekibki küsimus - mis see maksab?
Eks see maksab tänutunnet. Samuti süstitaks „kodanikupalgaga" inimestesse tunnet, et kui miski elus viltu veab, siis papa riik veab ikka välja; samuti tunnet, et me sõltumegi naha ja karvadega riigist. Kodanikega pole siin mitte midagi pistmist. See on hoopis soov kasvatada sõltlasi. Aga arvata võib, et see erakond läheb enne hingusele, kui asjad sealmaal. Kurb ainult, et rohelised pole mitte ainsad, kes tulevad enne valimis välja nürimeelselt läbinähtavate lahendustega, vaid et kõik teised on täpselt samasugused.
