Miks mõnel õnnestub valijate õngitsemine kergemini, aga teine, samuti aus ja tark inimene, jääb täiesti tähelepanuta? Kuidas meid üldse saadakse niikaugele, et sedeli ühte teatud numbriga valimiskasti poetame? Mõistusega on siin vähe pistmist, tunnetega palju rohkem.

Valimisvõitluses ei mängi platvormid ega intelligentsed argumendid kuigivõrd olulist rolli. See on psühholoogiline sõda, mille võidab see, kes tunneb paremini hulkade psühholoogiat, väitluskunsti salatõdesid ning loomariigis toimivaid elementaarseid bioloogilisi protsesse. Paavianide karjajuhi valimise protseduur käib samadel alustel mis inimeste oma: tugevam saab võimu, kaotaja aga mõistetakse … ei, mitte patriarhi auväärt asetäitjaks, vaid territooriumi ääremaadele, kus teda võivad peksmas käia noored ahvidki.

Just sellistest võitluskunstidest – nimetage neid pealegi küünilisteks – äsja raamatupoodidesse ilmunud Anatoly M. Zimichevi tagasihoidliku moega “Psühholoogia. Poliitika. Võitlus” räägibki. Raamat lendas kohe läbimüügiedetabelite etteotsa ning vene teadlase raamat on juba ka Toompeal 101-le töölauale jõudnud.

Anatoly M. Zimichev (72) on Peterburi psühholoogiadoktor, kes, töötanud noore arstina lühikest aega psühhiaatriahaiglas, valis erialaks juhtimispsühholoogia ning pühendus poliitilise võitluse psühholoogiale. Teda on tudeerinud Bill Clinton, ja Raul Rebane tunnistab, et Zimichevi meetodit kasutas ta kettaheitja Gerd Kanteri tippu viimisel. Sest edu saavutamise põhimõtted ja konkurentsimudelid on samad majanduses, poliitikas jne.

“Kui mõtled valesti – kohe kaotad,” on Raul Rebane öelnud. Vahet pole, kas mängid klaverit või joonistad pilte, oled modell või suusataja – tippu jõuavad ikka samasuguste omadustega inimesed. Pjedestaalile ei tõuse mitte see, kel on parimad füüsilised eeldused, vaid see, kes tahab esimene olla, kellele on liidri roll eluliselt vajalik. Zimichev nimetab seda frontaalse dominantsi vajaduseks ehk liidriks jumala armust.

Kui teil on kavas teiste käitumist mõjutada, siis peate hindama, kuidas seda teha. “Inimeste käitumist ei dikteeri mitte reaalsus, vaid selle tajumine, s.t nad (meie – valijad) peavad selgelt nägema, et teil on piisavalt võimu,” ütleb Zimichev. Enamik inimesi tajub maailma meeleelundite kaudu. Kõik arutlused majanduslikust, poliitilisest olukorrast, õigusriigist, inflatsioonist vms on väheveenvad, kui kuulaja-vaataja ei taju, et elu tema kodus võiks paremaks minna.

Võimu allikaks on kas isiklik või ametialane mõju, autoriteet. Veel parem – need mõlemad koos. Ametialast võimu antakse ülevalt alla, isiksuslik võim aga pälvitakse n-ö alt üles. Ning ei maksa unustada, et autoriteet on muutlik, selle püsimise eest peab väsimatult hoolt kandma.

Võimu võidab see, kes on otsustaval momendil psüühiliselt tasakaalus, rahulik ja enesekindel. Et tunda rahu ning enesekindlust, peab sul olema vankumatu usk võidusse – isegi siis, kui selleks hetkel otsest põhjust pole. See on lähtekoht. Alles siis vaadatakse üle vahendid ja võtted, mida muidugi peab suurepäraselt valdama. Ning: analüüs, analüüs, analüüs!

Mõned näited vahenditest-võtetest: vastasele raskuste tekitamine, vastase reservide ärakasutamine oma eesmärkideks, konflikti õhutamine vastase ridades, vastase ajutrusti halvamine, kaitstes hoolega enda oma, ähvardamine, eksiteele viimine, vastase ootamatu tabamine, lõksu meelitamine … uhh! Nende vahendite kasutaja peab aga hästi tundma inimpsüühikat, sest see võimaldab vastase käitumist ennustada ning seletada enda oma.

Hiljem, parlamendis on retoorika tase juba teine – seal kuulavad teid arenenumad indiviidid, kes on eespool nimetatud võitluskunstides vähemasti sama kõvad tegijad.