Mari Kartau: Riik on kunsti kodustanud, aga vastutada ei taha

Seoses lähenevate valimiste ja riiklikul tasandil toimunud skandaalidega kultuurivaldkonnas on viimastel kuudel kultuuriinimeste nõudlikud hääled meedias valjenenud. See on hea.

Lärmi on olnud kuulda peamiselt muusika-, teatri- ja filmirahva poolt, mis on ka mõistetav, sest häälitsemine ongi nende peamine töövahend. Kultuuris on aga valdkondi, kelle olukorrast ja vajadustest avalikkus suurt midagi ei tea. Näiteks kirjandus ja kunst. Käesolevas loos keskendun riigi suhetele kunstiga.

Kultuur on nagu infrastruktuur, mida ei saa kiloga osta-müüa, kuid mis on kõigile vajalik. Külamees, kelle pikim teekond ulatub kodust poeni, vajab siiski ka Via Balticat, kuigi ta selle peale ehk ei mõtle. Muidu tal poleks poest lihtsalt midagi osta. Nii kui tehniline infra­struktuur koosneb eri osadest, nagu teed, juhtmed, torud ja muu selline, nii koosneb ka vaimne infra­struktuur – kultuur – eri valdkondadest, mis on omavahel funktsionaalselt seotud ja mida tarbivad kõik, teavad nad seda ise või mitte.

See võiks olla üks seletus meie muidu nii ratsionaalse rahva üliemotsionaalse põhiseaduse preambulile, mis ütleb, et elame riigis, “mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Loomulikult tegutsevad selle eesmärgi nimel paljud organisatsioonid ning üksikisikud, kuid Kultuuriministeeriumi olemasolu on riigi kinnitus selle kohta, et kultuur on eluliselt tähtis. Kultuuriministeeriumi struktuur, samuti riiklike kunstimuuseumide ja -kõrgkoolide olemasolu sätestab omakorda kunsti ühena võrdsetest kultuurivaldkondadest.

Kunsti rahastamisele kulub aga ministeeriumi eelarvest umbes 0,02–0,03% (andmed pärinevad Kunstnike Liidust). Ministeeriumi eelarve, koduleht, dokumendiregister, otsustamispõhimõtted ja üldse igasugune asjaajamine on sedavõrd läbipaistmatud, et ilma juura- või rahandushariduseta on neist võimatu aru saada. Küll aga tunnetavad neid nulle selle arvu ees kõik kunstitöötajad ja -institutsioonid oma nahal väga teravalt.

Avalik arvamus on veendunud, et kui ka kõige kehvemale pulmatolale ja kõrtsipillimehele tuleb etteaste eest maksta, siis kunstnikud peavad oma loomingut näitama mõistagi tasuta, see on neile ju auasi. Sama arvamust jagab ka Eesti riik, kellele pole kohale jõudnud, et tänapäeva kunstiturg on midagi hoopis muud kui ilupildikeste müütamine tänaval. Kunstnikke lohutatakse loovtööstuse peatse õitsenguga, mis tegelikkuses väljendub selles, et kuskil inkubaatoris on võimalik rentida suhteliselt kallist pinda, kus saab rahva silme all luua ja nänni müüa. See variant võib sobida ehk mõnele tarbekunstnikule, kuid kindlasti pole see mingi lahendus kujutava kunsti jaoks.

Kunsti üks eripärasid võrreldes muusika, filmi või teatriga on selles, et puudub interpreedi institutsioon. Kunstnikud viivad loomeprotsessi ise otsast lõpuni ellu ja näitused sünnivad koostöös kuraatoritega. Pole tarvis näitlejate, statistide ega orkestrantide armeed, keda koondada suurtesse asutustesse ja siis palgal hoida.

Seetõttu tundubki meie riigile ja rahvale, et kunst saab vähesega läbi. Kunstiinstitutsioonide riiklik rahastamine toimub piltlikult väljendudes viisil, nagu makstaks küll kinni teatri kommunaalkulud ning direktori ja garderoobitädi palk, kõigeks muuks (produktsiooniks, näitlejate palkamiseks jne) ei eraldataks aga sentigi, vaid paremal juhul soovitataks seda küsida Kultuurkapitalilt.

Jah, muidugi on ka Kulka riiklik organisatsioon, kuid kui sealt rahastatakse pidevalt riigieelarveliste asutuste põhitegevusi (näituste produktsioonikulusid, trükiseid, muuseumikogude täiendamist või koolitus- ja arendustegevust, rääkimata sellest, et asutused küsivad raha lausa riidenagi ostmiseks), siis jääb üsna vähe kunstnike ja sõltumatute organisatsioonide jaoks, kellele ju Kulka peamiselt mõeldud ongi. Milliste kokkulepete alusel selline häbematu ministeeriumikohustuste Kulka kaela veeretamine toimub, teavad vähesed, kindel on aga see, et mingite seaduste või ametlike lepingutega see sätestatud pole.

Riiklike kunstiinstitutsioonide juhid reageerivad sellise veeretuspoliitika kritiseerimisele valulikult, sest nad kardavad, et oma õigusi nõudma hakates jäävad nad piskustki ilma. Kunsti positsioon ühiskonnas on senise kultuuripoliitikaga tambitud nii madalale, et kõrgprofessionaalsed ja suurte kogemustega kunstitöötajad, kes peaks olema ühiskonnas arvamusliidrid ja kellel on kõik eeldused selleks, et nende sõna maksaks nii poliitikute kui avalikkuse seas, eelistavad vaikselt kannatada.

Otsese rahastamise kõrval on veel teinegi probleem: sotsiaalsed garantiid. Nende koha pealt jaguneb kunstimaailma lihtrahvas kaheks. Osa töötab õppejõuna või mõnel muul vähestest olemasolevatest erialastest töökohtadest ning tänu sellele on neil olemas sotsiaal­sed garantiid. Oma põhitöö – loomingu eest nad siiski tasu ei saa. Vabakutselised elatuvad projektipõhiselt ja üliharvadest müükidest, mis välistab sotsiaalsed garantiid. FIEndusest on kunstitöötajatele väikese käibe tõttu rohkem tüli kui tulu. Millegipärast ei toimi kujutava kunsti puhul ka autoritasude süsteem – kui ajakirjanduses ilmub mõni repro, siis arvatakse, et see on kunstniku reklaam. Selle loogika järgi ei peaks ju ka muusikutele nende helindite esitamise ega kirjanikele raamatute laenutamise eest maksma. Ja üleüldse, rentigu endale ise ruumid ja andku tasuta etendusi, kui tahavad. Ei ole ju normaalne? Aga kunsti puhul ongi kõik kogu aeg just nii käinud. Ja see on palju suurem skandaal kui mõni üksik personali- või finantsküsimus mõnes kultuuriasutuses.

Eesti riik on teinud kõik selleks, et üks osa kodanikest oleks omas riigis juriidilised ja majanduslikud lindpriid. Kui meie kodumaa tahab jätkuvalt nimetada end õigusriigiks, kus kõigil kodanikel on võrdsed võimalused, siis tuleks kindlasti tagada sotsiaalsed garantiid loominguliselt aktiivsetele kunstitöötajatele, tunnustada nende tööd tööna, tasustada seda ning rahastada riiklikke kunstiinstitutsioone mõistuspäraselt.

Milliste juriidiliste mehhanismidega seda teha, selle peaksid välja mõtlema ametnikud koostöös loomeliitudega. Rahaliste katteallikate leidmine peaks poliitikutele jõukohane olema, summad, millest jutt käib, on muude kultuurikuludega võrreldes, riigieelarvest tervikuna rääkimata, mikroskoopilised.

Mari Kartau ehk Siram on kunstnik, kuraator ja kunstikriitik.