Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu
“Kooskõla”
(Mortimer Snerd)

Nii kummaline kui see ka pole, aga siin on kooskõla tõesti olemas, kuigi kahemeheplaadi tegijaiks on popartist ja klassikalise – või siis džässitaustaga klaverimängija. Popmuusika õrnalt kammerlikus, süvitsiminevas, hetki ja noote pikendavas ja tähtsamaks muutvas miljöös.

Siin plaadil laulva, kitarri mängiva ja elektroonikat näppiva Epliku popheliloojaosavusele lisandub keerukas ja virtuoosne instrumentaal. Mis sellest et reeglina ainult akustiline ja vaid paar korda svengrünbergliku elektroonikaga maitsestatud.

Kuigi Eplik on – enamasti Gustav Adolfi gümnaasiumi Mederi saalis, mõned lood ka Tartu Ülikooli aulas ja Pärnu kontserdimajas toimunud kontsertidel esitatud ja salvestatud – lugude autor, kõlaksid need näiteks Eliidi taustal kindlasti teisiti ja võib-olla mitte nii hästi. Kui Eliit räuskab ja laamendab improviseerides, siis neil duo kontsertidel otsib Eplik vabadust vaoshoitusest ja delikaatsusest.

Kas võiks öelda, et need on ballaadid? Kui see sõna poleks haledalt soiguvate lauljate poolt nii rikutud, siis kahtlemata. See on konservatiivne popmuusika heas mõttes.

Me võime mõelda Eplikust nüüd küll kui Naissoo, Oidi või Ehala nüüdisversioonist. Burt Bacharachini on veel minna, aga lootust on. Aasta parima kodumaise plaadi kandidaat, mis tahes aastal… Siiralt liigutav. Kuulake, kui saate. 9