Anna-Maria Penu: Kui maailmal ei ole enam Euroopat
Oleme tummad, peas ei liigu ükski värskem mõte, isegi mälestusi pole seal enam, rääkimata ideaalidest. Tsiviilisikute tapmine kusagil kaugel Liibüas raputab meie hingekeeli vähem, kui rahutuste põhjustatud nafta hinnatõus ja kasulike majandussuhete katkemise oht. Tuim Euroopa jälgib Tuneesia, Bahreini ja Egiptuse rahvaste mässu, diktaatorite kukutamist päranisilmi, värinal ning teeb sama Liibüa kodusõja õhustikus, kus üks hull peab ühe hullu kõne teise järel ning tapab Euroopast ostetud relvadega hullumeelselt oma inimesi. Empaatiavõimetu Euroopa vaatab kõike seda ja näeb vaid enda majanduslikke tragöödiaid.
Ja nõnda ta vaikibki, too paranoiliseks ning hüpohondriliseks muutunud Euroopa. Ootab teab mida. Ehk imet? Tõenäolisemalt siiski ameeriklasi, nagu alati, kes tuleksid ja korra majja lööksid, kes ütleksid, mida teha järgmisena, sest eurooplastel endal pole ühtegi inspireerivat mõtet, ühtegi kiiret žesti, initsiatiivi, otsust, ei ühtegi liigutavat, innustavat kõnet. Ei sõnagi demokraatia, vabaduse ja inimõiguste ülemlikust väärtusest, tähtsuse rõhutamisest, meie vankumatust veendumusest, et nendeta pole maailm mõeldav, et nendeta oleme läbi kukkunud, vaesemad, õnnetumad me kõik. Ei toetust rahvastele, kes on ilma vaikiva nõusoleku tõttu kannatanud kaua, väga kaua, ei sõnaselget lubadust, et võite vaba ühiskonna ülesehitamisel arvestada meie abiga. Meiega, kes me nimetame end demokraatideks. Jah, me ikka veel peame end demokraatideks, kuigi ise tekitame, levitame ja lõpuks usume hirmujutte araablaste vabaduste ohtudest meie majanduslikule heaolule, maailma stabiilsusele.
Meie, kelle juhtide seas esineb sellised isendeid nagu Berlusconi, väidame, et just põhjaaafriklased on need, kes ei oska õigesti valida, demokraatia kasuks otsustada?
Me ei tea aga arvame teadvat, et pärast revolutsiooni saavad võimule radikaalid, sest õigus on alati neil, kes väidavad, et araablased - täpselt niimoodi üldiselt ja lajatades neist siinmail räägitakse - ei ole demokraatia ega vabaduse väärilised, nad ei tea, mida see tähendab, nad ei oska seda hinnata, sest nad on vähem inimesed kui meie. Meie, valgustatud eurooplased, kes me ei julge enam unistada, loota õilsusele, soovida, sest oleme kaotanud igasuguse võime kaasa elada, kaasa tunda, reageerida kohe nüüd ja praegu, näha parema maailma võimalust siis, kui see meie silme ees avaneb ja mitte kahekümne aasta pärast ajalooraamatutes teoretiseerides, et «oleks tehtud nõnda siis ehk oleks läinud teisiti». Kui võimule saavadki radikaalid, siis üheks teguriks võib olla ka läänemaailma aeglus, hirmud ja kõhklemine huvide-sõprade-õigluse vahel. Eirates tõsiasja, et enamuse Egiptuse ning Tuneesia noorte pilk pole tulevikku kujutledes suunatud sugugi Iraanile ega Saudi Araabiale, kaugel sellest, võib sõrmede vahelt lipsata kuldne poliitiline võimalus olla vahelduseks rahvale ja mitte nende hulludele juhtidele moraalseks toeks...
Ja kõige sellepärast on kurb ja piinlik. Piinlik heade sõprade, Zeinebi ja Mahdadi, ees, kes võitlevad iga päev, iga hingetõmbega vabaduse, ilmaliku demokraatia ja inimõiguste saavutamise eest türannide poolt hõivatud riikides, mis on ka nende maa, mis kuulub ka neile, kuigi neil ei lasta seal elada. Sünnimaal peetakse neid reeturiteks, riigivaenlasteks peaaegu samamoodi nagu teeb seda Euroopa, kes näib eelistavat «sõbralike» diktaatorite võimul püsimist, sest sel viisil oli eurooplaste jaoks kõik paigas, turvaline, äritehingute kasud jagatud, suhted sõlmitud. Kuid nüüd tuleb too peata, vaesusest ja vägivallast küllastunud raevus rahvamass, kes ilmselgelt ei tea, mida ta teeb või tahab, ning rikub oma demokraatlike nõudmistega kõik ära...
Millal sai meist, valgustatud eurooplastest, taoline küünikute kari?
Nemad, Mahdad ja Zeineb, kes sügavalt imetlevad Euroopat, siin valitsevaid ideaale, kättevõidetud õigusi, vabadusi, töötavad selle nimel, et meie arusaamad riigist, ühiskonnast ja poliitikast, inimelu väärtusest juurduksid ka nende sünnimaal. Nemad, kes nad uskusid meisse ei suuda meid toimuva taustal enam mõista. Meie tapvat apaatiat, meie kõrki jahedust. Meie argust, meie tonte. Ei suuda mõista, miks juhib meid pigem tume hirm metsiku stsenaariumi ees, miks me ei anna nende puhul optimismile võimalustki.
Kas oleme juba unustanud selle, et suur osa meie tänasest heaolust oli kunagi samuti vaid õhkõrn unistus?
Euroopa ei tohiks kunagi nii pikalt vaikida nagu tegi seda nüüd. Vaikida nagu keegi, kes pole endas kindel, valitud suunas veendunud, justkui vargsi oodates, et ehk läheb revolutsioon mööda nagu mõni hambavalu või leetrid ja kui mitte, siis lihtsalt vaadata, poolt valimata, kes jääb peale ning käituda vastavalt sellele. Ometi on seekord kaalul tunduvalt rohkem kui raha. Sest ainuke tee, ainuke viis kaitsta meie elamisväärset homset on kaitsta inimõigusi, vabadust, demokraatiat ja rahu, kaitsta neid igal pool, mitte vaid Euroopas ja valikuliselt. Kaitsta neid veendunult, kindlalt, kõva, selge häälega.
Sest kui maailmal ei ole enam Euroopat, kui Euroopal endalgi pole enam Euroopat, ei ole meil enam suurt midagi...
