Saar asub Hiina lõunaosas, Hiina-Vietnami piiri vahetus läheduses. Kui Hiinat tavaliselt ei seostata palmipuude, sooja sinise mere ega pikkade liivarandadega, siis seda suurem on üllatus, et hiinlastel on ka oma troopika. Ja mitte pelgalt troopika, vaid suisa pärl. Sanya, Hiina lõunapoolseima maakonna kõige lõunapoolsem tipp, on tuntud kui “Aasia Hawaii”. Kogu Hainani saar, mis oma mõõtkavalt on võrreldav koduse Eestiga, on aasta läbi soe turismikeskus, olles suurepäraseks vahelduseks Tai või Filipiinide rannakuurortidele. Kui üle poole Hiina 661st mandril asuvast linnast ei vasta rahvusvahelisele õhukvaliteedi standardile, on hea teada, et Sanya õhukvaliteet on maailmas teisel kohal. Aasta keskmine temperatuur on saarel 25 kraadi, mis on meie külmal talveperioodil mõnusalt soojapoolne.

Erinevalt teistest troopilistest kuumadest aladest on Sanyas veel süütust. Ta on lääne turistide poolt avastamata. Vene turistid on siin küll tavaline nähtus, sest selle suurriigi kodanikele on Hainani saar Hiinas viisavaba tsoon. Siiski on kõik tuntud läänelikkuse pealetungi märgid saarel juba olemas. Siin on uksed avanud kiirsöögikett McDonald’s ning lääne juhtivate moebrändidega täispikitud kaubamaja.

Läänelikku menüüd kohtab ka uusimates luksrestoranides ja superstiilsetes viietärnihotellides. Siis tuleb olla valmis ekstreemseteks elamusteks – jahiomanike peatuspaigaks ehitatud luksuslikus hotellis Visun Yacht Hotel tellitud mozzarella- salat osutus kuumutatud õhukesteks tomativiiludeks, millel sulatatud mozzarella riivjuustukübemeid paksu majoneesikastmega. Tahtmatult pikaks veninud nägu viis meid teenindanud proua šokiseisundisse.

Teisel õhtul otsustasime katsetada kümme aastat kestnud ja palju kiidetud Itaalia restorani, mis asus rannapromenaadi ja kaubanduskeskuse vahetus läheduses. Kui julgesime küsida lastemenüü kohta, saime jahmatavalt ausa vastuse: “Restoraniomanik vihkab lapsi ja otse loomulikult pole neile eripakkumisi.” Itaallasest restoraniomaniku malbe hiinlannast naine vaid naeratas nurgas ja kallas endale uue pokaali veini. Õige pea serveeriti meile ka väljavõte uutest reeglitest, mille kohaselt lapsed ei tohi enam restoranis siseruumis süüa, vaid peavad einestama terrassil. Selle peale teatas meie 8aastaseks saav seltskonna liige, et see on ahistamine ja tema tolmusel terrassil süüa ei taha. Küsisin korda kolm üle, et kas see on nali. Ei, see on reegel, sain vastuseks. Lahkusime restoranist.

Mereandide valik saarel on aga värske ja rikkalik. Kalarestorani moodi sööklaid leidub lõputult, ent need on hiinapäraselt räpakad ning eluskalu täis akvaariumid lehkavad suvesoojuses eemaletõukavalt.

Tänavaid ääristavad ka mitmed vene restoranid, mis oma pelmeenide ja muu venepärase valikuga asja ära ajavad. Ettekandjad pursivad vene keelt ja püüdlikult valmistatud restoranisildid kubisevad vigadest.

Traditsiooniliselt algab lõunasööming Hiinas kell 11.30–12 ning õhtusöök 17–18. Vahepealset aega täidab lamamistoolidel pikutamine ja suupistete tarbimine.

Noored jõukad hiinlased Sanyas jalutamisele aega ei raiska. Nemad fotografeerivad. Moodsaim tehnika on siinkohal hästi esindatud. Kui kaunitar põõsastes sulneid ja nunnusid poose võtab, siis noormees jääb tihti statiivide ja muu instrumentaariumi seadistamisega ajahätta.

Hiljem saab kõike seda ilu Hiina facebooki-laadsetelt lehtedelt imetleda. www.qq.cn ja www.renren.cn on neist vahest enamlevinumad.

Hiina uuel aastal võtab linn üles tunduvalt punasemad toonid. Avatakse grandioosne lilleturg, täis mandariini- ja apelsinipuid, jõulutähti ja orhideesid. Neid kauneid aastavahetuskaunistusi ostetakse siin autokoormatega. Ajal, mil valitsus on eraldanud töölisklassile vabad päevad aasta vahetamiseks ja sugulaste külastamiseks, lendavad hotellihinnad lakke. Toimub see igal aastal, umbes veebruari avanädalal just siis, kui kuukalendri järgi on õige aeg.

Sanyasse on asja muidugi vaid väljavalitutel, sest hinnad on hoobilt neljakordsed. Kõik varasemad hotellibroneeringud räägitakse üle ja kordades suuremaks. Nõudlust on ka korteritele, kus üks ööbimine rannarajoonis maksab 10 000 jüaani.


Fotod Merike Mätas ja Piret Potisep