Anna-Maria Penu : Sest pank võidab alati
«Kui riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika üle otsustavad lõpuks pangad, siis tahan ma endale õigust ja võimalust nende juhtide, presidentide, nõukoguliikmete valimistel ning plaanitavate otsuste üle hääletada,» kuulutab sõbranna jalutades õhtuses suurlinnas, mille taevapiiri ründavad läikivalt edevad pilvelõhkujad.
Need tornid on linna kõige pikemad, kõige uuemad, kõige uhkemad; täna jäävad kirikudki neile alla. Nende fassaadid on teadlikult klaasist, et peegeldaksid tagasi sinitaeva lootusrikkust samal ajal kui päike pimestab seda silmitsejat, kes proovib näha nende tumedate akende taha. Nad on kasvanud jõudsalt, teadlikult liiga suureks, et riik ei laseks neil kukkuda. Sest kui kukub pank, kukute te kõik, armastatakse meid ikka ähvardada. Nemad on sellistena siin ilmas asendamatud. Isegi nüüd, mil nende kasuahnus on taaskord nakatunud suurusehullustusse, mil nad usuvad tõsimeeli jumalikku ettemääratusse, mis valab ainult nemad, selle ilma targad ja andekad -, keda on iga rahva seas umbes-täpselt ühe protsendi ringis - üle miljarditega. Miljarditega, paleedega, jahtidega, eralennukitega, kaaviari, autodega ja muidugi muudkui uute, kõrguvate pilvelõhkujatega uutes suurlinnades, uutel kontinentidel, et ring saaks otsast alata. Sest süües kasvab isu ja pank võidab alati.
Taolises pea pilvedes elamises võib esialgu näha isegi romantilise unistaja metafoori, lubadust kõrvaltvaatajale, et kui sa väga püüad, kui laenad piisavalt palju, kui laenad mõtlemata, kui usaldad pimesi turu ülemvõimu, siis võid ka sina ronida sinna klaasmaailma. Me ei saa küll aru päris täpselt kuidas, ent ärge muretsege, kinnitatakse, me ei peagi kõigest aru saama, kõike lõpuni mõistma. Pankade palgal üdini neutraalsed majandusteadlased, professorid, poliitnõunikud nagu ka Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Keskpank ja Maailmapank, selgitavad meile täpselt, mida peaksime tegema, kuidas õigesti käituma. Ja kuigi sellistena näivad nad väga kirikuõpetajate moodi, ei oska me veel nende juttu valeks pidada, sest me tahame uskuda. Kui tapsite jumala, siis andke meile midagi asemele, nõudsime vaid. Ja meile anti nähtamatu käsi.
Enamus läänemaailmas majandusuuringutega tegelevaid keskuseid, reitinguagentuure, tähtsamaid teadusasutusi ning poliitilisi komisjone, kes otsustavad elluviidava (neoliberaalse) majanduspoliitika üle, rahastavad needsamad pangad ja finantsasutused nois läikivalt edevates tornides. Nemad ongi meie uued jumalakojad, kelle asunikele pole mingeid reegleid, neile ei kehti ilmalikud seadused. Need kehtivad ainult meile. Väljavalitute jaoks, nagu korralikus religioonis ikka, eksisteerib paradiis juba maa peal, siin ja praegu. Nende elu on kui üks suur kasiinoskäik, kus neil veab kogu aeg! Ja nii nad saavadki olla julgelt hoolimatud, küünilised, julmalt vastutustundetud oma tegude, otsuste tagajärgede suhtes teistele inimestele, keskonnale, sest nad ei karda midagi, põrgutuli neid ei ähvarda. See kõik võib tunduda vale, ebaõiglane aga nii poliitikud, majandusteadlased kui ka pankurid ise vannuvad, et taolisele süsteemile ei ole ega tohikski olla alternatiivi. Ärgem unustagem, et meil tohib olla ainult üks jumal!
Siis aga miski plahvatas. Maavärin, tsunaami, mille hiidlaine vallutas hetkeks kogu läänemaailma. Ülejäänud maailm hulbib juba aastakümneid selles sogases vees, end meeleheitlikult vee peal hoides ja lohutades, et elu ju seegi. Pea pilvedes metafoor muutus sel hetkel vabanduseks, et nemad olid pilvelõhkuja otsas, kui pauk käis. Nad tõesti ei teadnud, mitte keegi ei näinud kriisi ette. Jah, uskumatu aga tõsi, isegi kõik need neutraalsed, objektiivset nõu andnud majandustargad ja poliitilised komisjonid, kes seisavad muidugi ainult rahva heaolu ja mitte panga huvide eest, ei hoiatanud neid, ei saanud jumalikku ilmutust. Pealegi on seal üleval, kõrgustes õhk alati värske ja selge, ruumigi palju nii et mitte kusagilt ei lekkinud ka mädahaisu, mida seal, ja seda öeldes näitavad nad näpuga alla, linna, meie poole, osad juba ammu tundsid ning hädakisa tõstsid. Kuid ärge muretsege, lohutati ennast isekeskis ning nood üksikud mässulised vajutati pöidlaga lihtsalt laiaks.
Jah, nii kõrged ehitised sobivadki ainult selleks, et vaadata alla inimeste peale, kes kõrgustest ei paistagi üldse inimesed, hoopis sipelgad. Sipelgatele aga - proovige ise kui ei usu! - pole sugugi raske peale astuda, nende tee peale järjest tõkkeid ehitada ja vaadata, mis saab. Kuidas tekib kerge paanika, peataolek, mõni rammib seina, teistel läheb tükk aega enne, kui muudavad oma rutiinset, sissetallatud igapäevast rada. Lõpuks nad küll leiavad oma tee, sest elu tahab elamist, elutung on sipelgatel ootamatult tugev, kuid usku muudavad vähesed. Jumalast, isegi, kui ta sind petab, on raske loobuda. Ja sealt kõrgelt, paradiisist, väljaspool seadusi, on tavamaailma kiigates hea naerda, sest nemad ei ole sipelgad. Pank võidab alati. Sipelgad mitte kunagi.
Pärast esimest ehmatust hakati rääkima karmimatest reeglitest pangandusele, vastutusele võtmistest, maksuparadiiside likvideerimisest, isegi metsistunud kapitalismi reformeerimisest, oli neidki, kes nimetasid toimunut otse inimsuse vastaseks majanduskuriteoks ja nõudsid vastavalt kriminaalõiguse kohaldamist. Pankurite hinge tekkis sel hetkel õrn hirm, see ammu unustatud tunne, sest näis, et poliitikud räägivad seda tõsiselt ja ärevaksajavalt sageli. Kuid nend hirm oli asjata, sest tegelikult ei juhtunud midagi. Toimunus ollakse küll süüdi, ent neid valitsev kriis ei puuduta. Nende elu käib hoopis mujal ja seetõttu ongi ainult nemad, lisaks poliitikutele, pöördunud tagasi oma endise eluviisi juurde: säravad, edevad pilvelõhkujad, preemiad, kasumid, palgatõusud. Ja neid ei liiguta karvavõrdki, et nende ohvrid, nood maapealsed sipelgad pole oma sissetulekute taset taastanud, veel enam, töökohtigi pole enam, et sotsiaalseid hüvesid kärbitakse, et olevik on tume ja tulevik paistab päris pime. See ei saagi neid liigutada, sest pankureid peetakse endiselt tarkadeks, auväärseteks tegelasteks, midagi pooljumalate sarnasteks, keda tuleb kuulata, kes teavad kõike, neil on väga hea maine. See ei loe, et ammu on tõestatud vastupidist. Nõnda on mõistetav, et pankurid nõuavad mitte ainult igasuguse pangandussüsteemi karmistamise kavade maha viskamist vaid lausa seda, et sipelgad nad rahule jätaksid, ei solvaks oma banaalsete süüdistustega nende pühalikke tundeid. Sipelgatel peaks ju ometi muud tegemist olema, sest ega pankurid jätnud neile asjata nõnda ohtralt ellujäämiseks peamurdmist nõudvaid ülesandeid.
Näiteks küsimuse, et kuidas on võimalik, et 320 000 elanikuga Islandi röövisid paljaks vaevu 30 tegelast - tosin pankurit, mõned ettevõtjad ja käputäis poliitikuid - aga nii Inglismaa kui Holland tahavad just pankurite võlgu kinni maksmisest keeldunud islandlasi, kellel pole kõige sellega mingit pistmist, hoopis kohtusse kaevata, pealegi ähvardades neid «vastutustundetuid kodanikke» pidevalt erinevate katkude ja surmaga? Miks nad ei kaeba neid ees- ja perekonnanimega pangandustegelasi ning nende sõpru kohtusse?
Aga vähestele tundub kummaline, et taolise metsiku panganduse jätkumise võimatuse kindlus on muutunud kui imeväel hoopis riigi eelarve, võla, tööreformide, tööõiguse, heaoluühiskonna küsimuseks. Panganduse kriminaalsest korraldatusest ei räägi enam keegi. Tuleb välja, et hoopis töölised on laisad, nende palgad liiga kõrged. Hispaanlaste keskmine ostujõud on viimase 15 aastaga vähenenud 4% võrra samal ajal kui ettevõtete kasum tõusis 72% võrra. USA-s pole miinimumpalk tõusnud viimase veerandsajandi jooksul, kõige rikkamate ja vaeste vahel haigutavad käärid meenutavad 1929. aasta kriisieelset aega, kuid suurfirmade presidentide palgad on keskmisest töötasust 400 korda kõrgemad ja muudkui kerkivad. Samas europarlamendi saadikud, kes nõuavad kodanikelt püksirihma pingutamist, kokkuhoidu, sotsiaalhüvedest loobumist, keelduvad 2011. aasta aprillis oma kopsakate palkade külmutamisest, rääkimata vähendamisest ja keelduvad reisimast turistiklassis. Tuleb välja, et ainult tavainimese elu on liiga helge, liiga kerge oma riikliku koolihariduse, tervishoiu- ning pensionisüsteemiga, et riikidel pole järsku enam raha heaoluühiskonna ülevalpidamiseks, nälja ja vaesuse leevendamiseks, sipelgatele inimväärse elu tagamiseks, kuigi Euroopa pole eales olnud nii rikas kui täna. Seevastu pankade päästmiseks ja ülirikaste maksudest vabastamiseks jagub seda küll, sest mida muud tähendavad teiste seas maksuparadiisid, Eestis sotsiaalmaksu kaotamine üle 4000-eurise sissetulekuga inimestele ning suurejooneliste finantspettuste teostamise imeliselt talumatu kergus ja karistamatus.
Sest pank võidab alati...
