Miks me valetame?
Geniaalne teledoktor Gregory House kordab alatasa: “Everybody lies”*. Me kõik oskame valetada, ent valesid paljastada kaugeltki mitte. Uuringud kinnitavad, et ka spetsialistid (kohtunikud, politseinikud, FBI agendid, õpetajad, emad-isad, elukaaslased) tabavad vale ära vaid pooltel juhtudel, s.t enam-vähem sama palju kui kulli ja kirja visates, ütleb FBI valetamisekspert Joe Navarro. Loogiline – kui valetamise äratundmine oleks lihtne, siis me ju ei valetakski.
Valetamine koos oma paljude alaliikidega – vassimine, vaikimine, ilustamine, naha üle kõrvade tõmbamine, petmine jne – on loomuomane ning mõnikord ka ellujäämiseks vajalik. Näiteks gasellil on leopardi eest põgenedes kasulik järsult suunda muutes pettemanöövreid teha. Valede palett on väga lai, hinnang neile sõltub sellest, kas tegemist on eksitusega või milline on selle moraalne tagapõhi, ütleb kognitiiv- ja õiguspsühholoogia professor Talis Bachmann.
“Tõepoolest, kõik esitavad tegelikkusele mittevastavaid väiteid – siin pole midagi protestida,” kinnitab ta seriaalikangelase väidet. Küsimus on, mis põhjustab ebatõest kommunikatsiooni ja kas see on valetamine või heauskne eksimine. Üks asi on teadmatusest valetamine, hoopis teine aga teadlik vale. Viimased jagunevad omakorda populaarse jaotuse järgi mustadeks ja valgeteks valedeks. Mustad valed lähtuvad ebaeetiliselt ja ebamoraalselt pinnalt, valged valed tulenevad kas viisakusest või teistest n-ö humaansetest kaalutlustest. Arst vähihaige voodi ees, õpetaja puupeast koolipoissi kiitmas…
Valged valed
“Küsimuse, kas osa valesid on õigustatud, peaks esitama eetikaspetsialistidele või filosoofidele,” pareerib Bachmann, “absoluutset tõde pole võimalik järgida, kusagil on piir. Kuigi paljudel juhtudel arvatakse, et kui ei saa tõtt rääkida, siis lihtsalt vaiki või anna mõista, et ei saa rääkida. Isegi demagoogia võib mõnel juhul olla parem kui lausvale.” Bachmann soovitab eeskuju võtta arstidest, diplomaatidest, preestritest või militaarala inimestest. “Oletame, et keegi peab kaitsesõda – edukas sõda ilma desinformatsioonita on küsitav.” Aga ta usub, et mõnel vaiksel õhtul paluvad valgedki valetajad oma pattude pärast andeks.
Nii et väide “ei kommenteeri” ongi teinekord kõige ausam vastus.
“Valetamine kui teadlik ebatõe esitamine on psühholoogiline enesekaitse. Mõnel juhul on see ka kellegi teise kaitsmine,” selgitab Bachmann. “Kui valetamine lähtub mingitest eetilistest kaalutlustest, siis on see talutav. Aga enamasti on see ikka enesekaitse.”
Kui inimene valib täie teadmise juures valetamise, peab tõe rääkimine ikka väga ohtlik olema. Asi peab olema seda väärt, sest psühholoogilises plaanis on valetamine keeruline ja vaevarikas ülesanne. Inimese organismis, alates aju närvirakkudest ja lõpetades jalalabadega, käivitub hulganisti protsesse, mida korralik valetaja peab suutma kontrollida ja ohjata, sealjuures automaatsed emotsioonid. Vana hea valedetektor – polügraaf – suudab viidata võimalikule valetamisele vaid kaudselt, registreerides organismis toimuvaid füsioloogilisi protsesse, mis on seotud erutusega. Enamikul inimestest kaasneb valetamisega emotsioon. See väljendub kehalistes protsessides, mida saab objektiivselt mõõta.
Valesid on raske mõõta
“Muutused tekivad üheksal juhul kümnest. Enamik inimesi on ikkagi moraalsed olevused ja teavad, et valetamine on paha ja sellega kaasneb esiteks süümepiin, teiseks kartus. Kolmandaks: valetamise varjamine on keeruline tunnetuslik tegevus, keerulisem kui enamik igapäevaseid tavalisi mõtteid. Aktiveeruvad ka mehhanismid, mis teadlikku töömälu ja tähelepanu koormavad.”
Bachmann rõhutab, et valedetektori test on usaldusväärne ainult siis, kui seda teostavad professionaalid.
Polügraaf mõõdab hingamist, pulssi ja naha elektrijuhtivust. Aga need on väga aeglased ja kaudsed andmed, mis näitavad küll üldaktivatsiooni muutust, kuid pole seotud üheselt ainult valetamisega.
“Otse ajust, vastava aparatuuri abil ajuprotsesside aktiivsust mõõtes on võimalik kätte saada täpsemaid andmeid,” valgustab Bachmann teaduse moodsamat taset.
Valetamisega seotud piirkonnad ajus on eelkõige eesmine tsingulaarkorteks, torsolateraalne prefrontaalkorteks, enesekohaste valedega on seotud tagumine tsingulaarkorteks, emotsioonide puhul, mida püütakse kontrollida, orbitofrontaalkorteks ja veel mõned alad, loetleb Bachmann. Neid ajupiirkondi skaneeritakse: kui inimene midagi teab, mida ta tahab varjata, siis ta võib sellest küll mitte rääkida, aga ajuprotsesside aktiveerumine näitab, et ta ikkagi teab ja tunneb ära, millest jutt.
Paraku ei anna üheselt kindlat vastust seegi meetod. Needsamad ajupiirkonnad on küll aktiivsed valetamise ajal, ent nad võivad aktiivsed olla ka mitmete muude keeruliste tunnetusprotsesside korral.
Ka tajud on ekslikud
Kuigi vanasõna ütleb, et oma silm on kuningas, võib see kuningaski teinekord mööda panna. “Psüühikale on üldse omane aeg-ajalt eksida. Taju tasemel eksimus tuleb tihtipeale sellest, et tahetakse näha üldist ja põhimõttelist. Aga mõnikord viib üldistamise püüd selleni, et ollakse kallutatud oodatava ja eelistatava poole. Kui ühiskonnale oluliste teemade puhul vaadata: poliitik väidab midagi, mis pole usutav, kõik arvavad, et ta valetab, aga kui ta esitab ekslikke väiteid, lähtudes riiklikest või humanistlikest huvidest või on sõlmitud vastav kokkulepe, siis tuleb tema hindamisel sellest lähtuda,” selgitab Bachmann.
Andrus Veerpalu kasvuhormooni-juhtum tekitas väga palju emotsioone Veerpalu pooldajate hulgas, kes ei suuda valetamist uskuda ega nende psüühika seda vastu võtta. Kuidas seda seletada?
“Inimene kaitseb automaatselt oma varasemaid tõekspidamisi ja hoiakuid ja seda, millesse ta usub. Me tajume maailma valikuliselt ja valikuliselt ka eirame asju, ei märka ebameeldivat.
Psüühika on väga valikuline. Vastavalt sellele, milline on ootus ja hoiak, nii ta ka maailma tõlgendab. Veerpalu juhtum on eriti keeruline seetõttu, et meil pole lõplikku teadmist, mis toimus: siin võis olla siiraid eksimusi.”
Bachmann arutleb, et mida lähemal asub sportlane spordiorganisatsioone kontrollivatele riikidele, seda parem on tema know-how ja kuluaariinfo.
“Ja kui siis väikse eksimuse tõttu tehakse sportlane antikangelaseks, on see ebaõiglane, võrreldes osavalt oma asju ajavate “spordikangelastega”.”
“Spetsialisti pilgule piisab, kui sa näed maailma spordikangelasi, kellel näiteks polnud vormi ollagi ja ka välja nägi nii, et pigem mingu taastusravile, aga kahe nädala pärast on nii tema tippvormis kui ka välimuses toimunud drastilised muutused, ei tema välimus, käitumine ega reageeringud ei jäta kahtlustki, mis on tehtud. Ehk oleks õigem gladiaatorite sport – lubatagu neil sisse süüa kõike, mis meeldib ja mahub. See on küüniline, ent aus,” arvab Bachmann.* Kõik valetavad (inglise keeles)
Kuidas valetamist ära tunda?
(ehk mõningaid vale ja ebasiiruse esinemisvorme):
■Jutus esineb ebaloogilisust
■Jutt on detailivaene, puuduvad üksikasjad
■Kirjelduse nappus, konteksti mittesobivus
■Suhtluskirjeldusi (tsitaate jms) vähe
■Subjektiivsete seisundite (tunded, mõtted, tähelepanekud) napp kirjeldamine
■Probleemide vältimine ja asja kindlana esitamine (tõerääkija kahtleb oma mälus)
■Suur kommentaaride osakaal (sellepärast et, tegelikult aga, ausalt öeldes)
■Valetaja liigutuste hulk on väiksem
■Ebasiiras naeratus (suu naeratab, silmaümbrus ei naera kaasa)
■Hääletämber läheb kõrgemaks
■Kõnetempo muutub kas tavalisest kiiremaks või aeglasemaks
■Silmad pilguvad tavapärasest kas aeglasemalt või kiiremalt
■Nihelemine, higistamine, huulte niisutamine, neelatamine, näojume muutus, lihaste jäikus
■Mikromiimika näoilmes ei sobi kokku avalikult näidatava meeleoluga (kulmukortsutus, suunurkade langemine, lõuapäralihaste hetkeline jäikus, agressiivne silmakissitus jne)
■Rahustav käitumine (lõua, nina, kõrvalesta hõõrumine, käte ristamine või taskusse toppimine)
Allikas: “Valetamismärgid”, Talis Bachmann
