Helsingis on Juhlaviikot, Viinis Wiener Festwochen, Berliinis on Theatertreffen ja Tanz im August, Avignonis on Avignoni festival, Pariisis Festival d’Automne, Brüsselis KunstenFESTIVALdesArts, Rotterdamis De Internationale Keuze, Münchenis Spielart, Londonis LIFT, Belgradis BITEF. Ja aastal, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, sünnib siin uhiuus Tallinna etenduskunstide festival POT. Party of Tallinn, nagu korraldajad seda hellitlevalt kutsuvad. Kirssidega, kõigile. Traditsioon on alustatud, kõigi kavade kohaselt ootab festivali pikk ajalugu. Esimesed kunstilised juhid on Priit Raud ja Peeter Jalakas, ja juba sellest võib järeldada, et pidu tuleb korralik. Mis siis programmi vaadates silma hakkab?

Programmi suurim voorus tundub olevat see, et ühte konteksti on haaratud välis- ja kodumaised artistid. Et ühed pole teiste soojendusesinejad ega vastupidi. Seda ei juhtu liiga tihti. Aga POTi puhul just nii on – Brüsseli ja Viini festivali staari Toshiki Okada kõrval esineb Rakvere teater Tallinna linnaosades ja nii hakkab olema ka tulevikus – igal POTil on erikülaliseks mõni Eesti teater väljaspoolt Tallinna. Aga kui prantsuse-austria-belgia trupi Superamasi (pildil) kõrval on kavas karvaste perusvirolaiste Taavet Janseni ja Maike Londi loodud MIM Project, siis jõuabki ehk vaatajale pärale, et viimaste tehnoloogiline öko-teater on tegelikult üsna pretsedenditu kogu Euroopa kontekstis.

Aga on ka muud, mis annab tunnistust nutikast lähenemisest programmivalikul. Palju on asju, mis suunavad mõtlema väljaspool kunsti raame, laiematele ühiskondlikele teemadele. Norrakas Amund Sjølie Sveen uurib, kuidas on omavahel seotud nafta, heaolu, kunst ja maailma muutmine. Väga akuutne teema, eriti kui näha, mis Liibüas toimuv naftahindadega teeb. Teet Kask uurib, mida teha isapuudega. Eestis, kus vallaslaste osakaal on, nagu on, peaks see ju puudutama. Vastselt teatriauhindadega pärjatud Tartu Uus Teater uurib identiteeti. Viis hiinlast uurivad kultuurivahelise kommunikatsiooni keerukusi. Anna Mendelssohn viib kokku inimese traumaatilise sisekliima ja globaalse kliimamuutuse. Noored stsenograafid aga tõukuvad “Ihade osakonnas” šikaarselt Žižekist ja pööravad Mart Kolditsa juhtimisel vaatajagi usku, et narratiiv on nõrkadele, ja Sandra Z näitab kunstnike olemuslikku autismi.

Nostalgialembidele võib soovitada mitmeid POTi kavas olevaid remake’e – oma tippteostele lähevad taas külla Peeter Jalakas (“Võluflööt”) ja Mart Kangro (“Start. Based on a true story”). Kohal on muidugi ka klassikud – Superamas, filmilavastajana ehk tuntumgi Kornél Mundruczó Ungarist ning Chelfitsch ja Toshiki Okada Jaapanist.

Teatrifestivalid jagunevad meil Euroopas tavaliselt kaheks – kevadisteks ja sügisesteks. Tõsi, suvel on ka mõni, nagu Edinburghis või Avignonis või Barcelonas, aga suvel tahetakse Eestis ikka puhata ja võsast murtud roikaga hommikuti vaiksel suvilaõuel eelmise õhtu lõkke tuhka sorkida. Suvi pole õige teatriaeg, mida ka suveteater ei üritaks. Kevadel aga on just paras. Meeled on kõigil talve möödumisest hellad ning avali uutele teravatele elamustele festivalil, kus leidub kõigile midagi. POT just selleks ongi ja pikka tulevikku talle.