Et veelgi grunge-vunki lisada, lindistas Foo Fighters oma plaadi Dave Grohli garaažis. Ei, see pole veel kõik: plaadil demonstreerib oma kitarrimänguoskust Pat Smear, keda viimati Foo Fightersi helikandjal võis kuulda 1997. aasta “The Colour and the Shape’il”. Ühesõnaga, “Wasting Lightil” on olemas kõik eeldused, et rokkida. Tulemus? Grunge ja (kohati hea) raadioroki vaheline 1 : 1 viik.

Albumi esimene pool on aga kahtlemata tugevam. Siia mahuvad agressiivne avalugu “Bridge Burning”, mille algus reedab 90ndate noise-rock’i, kuid kokkuvõttes on vihane grungekas, mis esinemiste ajal fännide juuksed ja ka ülejäänud keha lehvima paneb. Rütmisektsioonile präänik! Mitte midagi halba ei saa öelda esiksingli “Rope” kohta, tapvalt teravad kitarrikäigud ja nakkav meloodia. “Arlandia” oma ilmetu palm mute salmiga jääb aga nõrgaks (eriti kui enne seda on just mänginud “White Limo”, mis on ilmselt üks hevimaid Foo Fightersi palu – kõlab nagu segu Nirvanast ja thrash metal’ist. Ausalt!). “These Days” on raadione ballaad, mille päästab halvimast massiivne ja vihane refrään. “A Matter of Time” ja “Miss the Misery” on liiga turvalised ja riugastest puhtad. “Wasting Lighti” probleem ongi see, et raadiorokist eraldab neid kohati vaid vingem ja grungem garaažiheli, mitte aga muusika. Okei, Butch Vig produtsendina oli hea valik, aga kui Nirvana pöördus pärast teda Steve Albini poole, siis võiks seda ju ka Dave ja kompanii teha, et 90ndate gaasipedaali veelgi rohkem alla vajutada. Vaid Jumal teab, mis sealt välja tuleks. 7