Maailmas on küllalt teemasid, mille toetuseks või vastu protesteerida. Õigluse eest võitlemise sihtkoha valik sõltub eelkõige reisija huvidest ja sellest, mis parasjagu maailmas toimumas. Hea eluga ära hellitatud Lääne-Euroopa riikides võite leida demonstratsioone, mis võitlevad parema juurviljavaliku eest supermarketites või trammijuhtidele lisakohvipausi võimaldamise eest.

Kui need teemad teid juhtumisi külmaks jätavad, siis ehk tasub uurida Greenpeace’i-taoliste organisatsioonide protestikalendrit või improvisatsiooni korras mõne suurema linna peaväljakul parasjagu käimasoleva demonstratsiooniga ühineda.

Minu seekordne demonstratsiooni valik saab teoks tänu ühe loodushuvilise sõbra vihjele. Kes siis ei tahaks kaaskodanikele meenutada, et me kõik saame kaasa aidata õhu puhtusele – vähendades autosõite. Rahva tähelepanu pärast käib karm võitlus ja traditsioonilise plakatitega protestiüritusega tänapäeval mõjuvat tulemust ei saavuta. Rahvusvaheline organisatsioon World Naked Bike Ride (Maailma Alasti Jalgrattasõit) korraldab juba 2004. aastast paljudes maailma linnades samaaegset riidevaba protestisõitu.

Just sedaviisi alasti ja ratta seljas võitlevad liigse autostumise ja kütusetööstuse vastu tuhanded inimesed. Kord aastas ühinevad paljad kehad tõestamaks, et ühest kohast teise saab ka kondiauruga. Eelmisel kevadel otsustasin väärt ettevõtmisse oma panuse anda ja nii olengi ühel laupäeva hommikul Hollandi linna Utrechti poole teel.

Esialgne vaprus kahaneb kiiresti. Ratast Utrechtis rongilt maha lükates on suur kiusatus riided selga jätta ning hoopis normaalse inimese kombel poodi ja kohvikusse minna. Aga uudishimu on ikka ka ja otsustan, et võib ka lihtsalt vaadata. Noh, et kõnnin, ratas käekõrval, kogunemiskohta ja teesklen, et ei tea riidest lahtivõtmisest midagi. Pealegi oli ürituse netilehel kirjas, et kõiki riideid ei peagi ära võtma ehk “go as bare as you dare” (inglise keeles ligikaudu: võta nii paljaks, kui julged).

Hiilin jaama läheduses paikneva kohtumispunkti poole ja näen kergendusega, et puude vilus vestleb vaid paarkümmend inimest. Kõigil riided seljas. Jään teisele poole teed seisma ja minu kõrval seab end sisse meediameeskond. Raadiomehed kontrollivad mikrofone ja paar kaamerat on ka filmimisvalmis. “Loodame, et ikka tuleb palju seksikaid tšikke,” naljatlevad noored ajakirjanikud. Eelmine aasta oli selles osas kasin olnud.

Puudealune seltskond on hakanud askeldama ja mõned kiiremad keskealised mehed ongi juba trussikute väel. Rahvast tuleb juurde, aga enamik on eri vanuses mehed. Naised ei kiirusta lahtiriietumisega. Hakkavad hoopis meestele kehamaalinguid tegema. Ei mingit keerulist kunsti, ikka paari värviga loosungid ja autokujutised, millel sõnumi selguse mõttes rist peal. Kui kell kukub, on viimased rattalised veel sättimas ja nii mõnigi naisterahvas ebalevalt pooleldi lahti riietunud. Ruuporiga korraldaja teeb kiire kokkuvõtte marsruudist ja seltskond hakkab liikuma.

Ma pole ikka veel otsustanud, kui kaugele ma õlitööstusevastases võitluses julgen minna. Niisiis võtan ära dressipluusi. Lühikeste pükste ja särgikesega olen kindlasti napimalt riides kui tavaratturid, aga ometi mitte demonstratsioonirahva tasemel. Ratturite grupp liigub ootamatult kiiresti ja neil kannul püsimine viib riiete dilemma selleks hetkeks meelest. Velotuur läbib pisikesi kesklinna tänavaid ja iga paari minuti tagant ületame kanalite kohal kaarduvaid sillakesi.

Rahvast on palju ja reaktsioone ka. Laupäevased šoppajad ei suuda oma silmi uskuda ja väiksed lapsed kilkavad erutusest, kui autopiltidega alasti onud-tädid mööda kihutavad. Kuulen enda ees pidurite kriginat ja silmi tõstes näen hirmutavalt lähedal suurt võdisevat valget tagumikku. Tagumiku omanik on vanem härra, kellel kurvis ratas kontrolli alt väljus. Ta pöörab ümber ja vabandab viisakalt. Ma püüan kõigest hingest mitte ta alakeha vaadata. Ja sellega on nagu tavaliselt, kui pingsalt millestki hoidud – nagu kiuste kipub pilk ikka konarlikul teel värisema kippuvatele tagumikkudele ja rindadele.

Minu kõrvale ilmub kuskilt tagantpoolt noor naine rattakorvis istuva paariaastase lapsega, mõlemad täitsa paljad. Jääme valgusfoori taha rohelist tuld ootama ja mu Venuse kehaga naabrinna naeratab julgustavalt.

“Ma tean küll, mis tunne sul on! Ma olin möödunud aastal “pooles vinnas” osalemas. Ära karda!” hüüab ta julgustavalt.

Eespool lisab üks meestest, et ainult esimene moment on raske. Pärast jääb vaid tunne, et värske kevadtuul paljast nahka paitamas on maailma kõige mõnusam asi. Lisandub veel hääli ja kõik püüavad mind lõpuni minema julgustada. Aga väga leebelt ja ilma igasuguse surveta.

Olen juba peaaegu valmis, aga ikka on mingi pidur takistamas. Ometi pole ma ju mingi nannipunn, spordiklubi segasaunas pole probleemi eevaülikonnas higistada või troopikas topless ujuda.

Kui ma vaid isegi mõistaks, mida ma kardan! On see aastakümnetepikkune kasvatus, mis keelab avalikus kohas alasti olemise? Või tundub rattasadul liiga ebahügieeniline, et seal paljalt istuda? Või pole kogu ettevõtmise põhjus piisavalt hingelähedane? Korraliku kasvatuse piirav mõju on muidugi tugev, aga samas on ka tugev tung tubli tüdrukuna grupi soovitusi järgida. Ja kõige suuremaks põhjuseks särk seljast visata saab lõpuks hoopis tahtmine oma mugavuspiire nihutada.

Umbes poolel maal jõuangi topless-staatusesse. Kihutan paljaste rindade lehvides kirkas päikesevalguses keset rahvast täis linna! Kõrvuti teiste aadamaülikonnas kehadega. Tundes rõõmu värskest õhust ja liikumisest ja päevast, mil tegin jälle kord midagi elus esimest korda.

Pükste äravõtmiseni ma seekord ei jõua. Esiteks pole seda nii lihtne rattal kihutades teostada ja teiseks saab demonstratsiooni teekond otsa. Eks peab järgmisteks meeleavaldusteks ka midagi jätma.

Ettevõtmine lõpeb sama märkamatult, kui algas – teeäärsel välul panevad ratturid ilma liigsete sõnadeta riided selga tagasi. Suruvad veel üksteisel hüvastijätuks kätt ja kaovad igaüks ise suunas. Järgmisel päeval lehes ja internetis ürituse kajastusi lugedes ja pilte vaadates tundub, et sai ikka suur asi ära tehtud. Iseasi, kui palju see naftatööstust mõjutab. Samas – kui kõik inimesed, kes meid nägid, kas või korraks selle teema peale mõtlesid ja paar autosõitu vähem teevad, on mõju juba olemas. Lisaks kõik need inimesed teistes alasti rattasõiduürituse linnades.

Sellele lõbusale demonstratsioonile lisaks meenub osalemine mu Iraanist pärit sõbranna korraldatud palju emotsionaalsemal demonstratsioonil Iraani poliitilise krahhi aegadel. Sellistes meeleavaldustes on rohkem kirge, kodumaa-armastust, aga ka meeleheidet. Imetlen inimesi, kes lähevad loosungitega välja võitlemaks millegi poolt või vastu, sest süda nõuab. Kes hüüavad ainult sellepärast, et hüüdmata jätta ei saa.

Demonstreerimisega ongi selline asi, et kunagi ei tea, mis nende tegelik mõju on. Kindel on aga, et sellistel üritustel saab põnevaid tutvusi ja näeb sihtkohta hoopis teisest vaatenurgast.

http://www.worldnakedbikeride.org/
Selleaastane üritus toimub 11. juunil 2011 näiteks Amsterdamis ja Londonis.

Parema tuleviku nimel: Idealism kohtub rattasadulas nudismiga. (Margot Roose)