Sügis 2010. Üle Eesti on laotunud esimene lumevaip ja ilmajaam hoiatab libeduse eest, kui lastekaitse infotelefonile saabub kõne väikeste laste kohta, kes “on söömata, mustad ja vajavad abi”.

Kõne juhatab sotsiaaltöötajad ühte väikelinna. Puhtasse ja korralikku elamisse, kus neljale lapselapsele pakub ajutist varjupaika nende vanaema. Ta palub sipsikud ära viia. “Mina ei taha neid lapsi. Võtke nad ära!”

Noorim poiss Robert* pole veel aastanegi. Keskmine vend Taavi saab peagi kaheseks, Eero on neljane, õde Laura kuuene.

Lapsed on kenad nagu nukud – tumedapäised, pruunide sõstrasilmadega. Nad on küll mustad ja pesemata ning riietus ei vasta aastaajale, aga mis seal ikka, lastekaitsjad on oma töös hulga hullemat näinud.

Algab sõit lähimasse laste varjupaika.

Nagu tavaliselt, ei räägi lastekaitsjad nii noorte lastega – pisikesed on võõraste daamidega kaasasõitmisest nagunii häiritud, pole vaja neid igasuguste küsimustega lisaks traumeerida. Küll lapsed kõnelema hakkavad, kui nad varjupaigaga harjuvad ja end turvalisemalt tunnevad.

Lapsed tunduvad olevat nagu lapsed ikka: vanem õde hoolitseb väiksemate eest. Kuid nelja-aastane Eero suudab naisi jahmatada. Ta käratab õele puhtas vene keeles: “Ja ubju tebja, suka!” (“Ma tapan su ära, lits!”). Järgneb pikk tiraad venekeelseid roppusi, mis paneks iga vähegi haritud täiskasvanu piinlikkusest punastama.

Varjupaigas selgub, et lapsed on nõrgad ja haiged. Järgneb uus sõit, seekord haigla lasteosakonda. Kõik lapsed on külmetunud, põevad bronhiiti ning suulae ja mandlite ägedat põletikku, samuti kannatavad kusepidamatuse all. Ühel lapsel on keskkõrvapõletik, teisel astma.

Nad kõik on kõhnad nagu Gulagi koonduslaagri asukad, selgelt alatoidetud. Keskmine vend on nii nõrk, et ei püsi jalul. Seitsmekuune tita ei suuda lutipudelitki hoida.

Tõeline õudus hakkab välja kooruma alles siis, kui lastekaitsjad külastavad pisikeste päriskodu. Nad ei oska aimata, et midagi nii hullu võib juhtuda XXI sajandi Eestis, mis on võetud arenenud riikide klubisse, kus teedel ja tänavatel sahiseb uskumatul hulgal luksusautosid, linnaservades kerkivad jõukate elurajoonid ning juhtiv valitsuspartei õhutab rikkaks saamise usku.

Selle pere lapsed elasid kahetoalises üürikorteris suures valgeksvõõbatud paneelmajas. Maja värv on mitmest kohast maha koorunud, vihmaveetorude alumised osad pihta pandud, ent hoone paistab noorem kui ümbruskonna hruštšovkad. Enamik rõdusid on kinni ehitatud, veidi mõlkis välisuks valmistatud kõvast metallist ning alumiste korruste akendel seisavad üheksakümnendate alguse varastamislaine kartuses paigaldatud trellid.

Ema ja isa pole kodus. Sotsiaaltöötajaid võtavad vastu ema vend ja tema 81 aasta vanune isa. Ninna lööb rõve hais: mädanev toit, uriin... Naised ei saa ühe koha peal seista: “Põrand oli kaetud mingi ollusega. Oli selline tunne, et kohe kleepud põranda külge. Me pidime kogu aeg tammuma või edasi liikuma.”

Üks naistest klõpsib fotosid teha, sest võib tekkida vajadus neid kohtule esitada.

Sotsiaaltöötajad näevad kolme koera – ühte suuremat hundikoera moodi looma ja kahte väiksemat, kellest üks paistab olevat taks, kuid võib olla ka krants nagu teine pisem koer. (Vanima lapse Laura sõnul elas korteris varem vähemalt kaks suurt koera.)

Põrand on kaetud loomade väljaheidetega. Koerasitta paistab ka elutoast laste ja nende vanemate riiete kuhilast. Plastmassist pissipotti pole keegi tühjendanud.

Köögis puuduvad lauanõud, küll aga vedelevad seal tühjad alkoholipurgid ning kastid mädanevate šampinjonide ja viinamarjadega – pereisa tegi laos juhuotsi ning tassis osa äraviskamiseks mõeldud kraami koju.

Elutoas seisab metallist lastevoodi valget värvi raam. Voodil puudub põhi. Lapsed magasid teises toas: nõukogudeaegsel kušetil, mille põhjas olev auk on riietega täis topitud. Voodipesu puudub.

Samas sängis magas ka vanaisa – ainus inimene, kes lastest veidigi hoolis. Kuid tema on invaliid, komberdab vaid kepi najal ja ei saanud trööstitut olukorda palju parandada. Vanaisa pole oma tütrest sugugi heal arvamusel, sest too on viimasel ajal jooma hakanud, kuid mees arvab ekslikult, et lapsed pole ära võetud, vaid nad viidi haiglasse ja tema tütar on töötuna kirjas ning otsib päevad läbi tööd.

Veidi kummaline on keset seda segadust näha Eesti Entsüklopeedia köiteid, kuid raamatud pole ilmselt pererahva omad, vaid kuuluvad üürileandjale, keda võlanõudjad parajasti taga otsivad. Võlgade tõttu on korterist välja lülitatud elekter ja gaas.

Ühes nurgas seisavad kokkukäiv lastevanker ja paar kohvrit. “See pere on nagu mustlased, kes rändavad ühest kohast teise,” ütleb lastekaitsja.

Sotsiaaltöötajad mõistavad selgelt: lapsi ei või sellisesse koju tagasi saata.

Tegelikult ei saa seda kohta koduks nimetada. Selle õige nimi on põrgu. See selgub siis, kui lapsed haiglast välja pääsevad ja neile lastekodus kohad leitakse.

Tohtrid panevad lastele eespool mainitud haiguste kõrval veel ühe lakoonilise, kuid tõsise diagnoosi: “Ebapiisav vanemlik juhendamine ja kontroll.”

Lastekodu töötajad arvavad, et on oma elus näinud igasuguseid õudusi, kuid see juhtum ületab nende taluvuspiiri. Esimene kasvataja peab uute kasvandikega vastu vaid kolm vahetust ja ütleb koha üles.

Lapsed on lastekodusse tuues rahutud ja hirmunud.

Beebi Robert nutab tihti. Teda ei tohi hetkekski põrandale panna, sest siis hakkab poiss karjuma nagu ratta peal.

Taavi ei räägi sõnagi, kuigi on juba kaheaastane. Ta karjub ja röögib, ei suuda maha rahuneda. Magab väga rahutult. Kardab meeletult üksindust ja pimedust. Väriseb meesterahvaid nähes. Ei oska potil käia.

Vanim laps Laura pelgab vett. Ta ei tea, kuidas end pesta. Tüdruk ei oska lapse kombel nutta, vaid niuksub või ulub. Aeg-ajalt ta justkui lülitab end maailmast välja – ei kuule ega näe midagi, ärkab tardumusest vaid puudutuse peale.

Kõige hullemas seisus on nelja-aastane Eero. Ta karjub vaheldumisi eesti ja vene keeles (laste vanemad räägivad eesti keelt, kuid emal on vene eesnimi ja tõmmul isal ka venepärane perekonnanimi). Poiss vannub ropult, uriseb ja haugub koera moodi. Tormab kasvatajatele ja teistele lastele kallale ning hammustab neid. Tähelepanu köitmiseks lõhub lelusid. Õhtuti kargab ringi nagu pöörane, tuuseldab mööblit, ronib kappide ja riiulite otsa. Poiss ei oska tualetis käia, vaid käperdab neljakäpukil nurka, tõstab jala üles ja pissib põrandale.

Aeg-ajalt pureb Eero põrandavaipa.

Lastekodus tekib kohutav kahtlus, et laste kasvatajateks polnud vanemad, vaid samas korteris elanud koerad...

Eero püüab piiluda ka teiste laste püksi ja järgneb ilma igasuguse häbita teistele WCsse. Ühel hetkel avastab kasvataja, et Eero üritab väikevennale suuseksi teha.

See tekitab küsimuse, kas ta on näinud pealt vanemate inimeste suguelu ja üritab seda matkida või on keegi poissi seksuaalselt kuritarvitanud.

Ükski lastest ei tea, milleks on mõeldud mänguasjad.

Nad ei tunne õunu, rääkimata teistest puu- ja juurviljadest. Ei oska tarvitada kahvlit ega lusikat.

Eero ei võta sööki inimese moodi pihuga, vaid surub sirgete labakäte vahele ning tõmbab koera kombel suu juurde. Poiss närib toitu tagumiste hammastega nagu koerad konte järavad.

Kaheaastane Taavi surub näo looma moodi otse toidu sisse. Tahab toitu maha visata ja põrandalt süüa.

Erilist vastumeelsust tunnevad lapsed pudru vastu. Nad maitsevad seda alles siis, kui kasvataja näitab ette, et tegemist on söödava kraamiga.

Möödub üle kuu, kui ühel õhtul loeb kasvataja Laurale muinasjuttu ja tüdruk ütleb talle vaikselt: “Ma võin sulle ka ühe jutu rääkida.”

See jutt ajab muidu lahke ja naerusuise kasvataja ühekorraga nii nutma kui öökima.

Pisike tüdruk räägib, kuidas ta elas koos vendade ja koertega ühes korteris. Neil puudus gaas, nad ei saanud sooja toitu. Ema ja isa olid mõnikord kaks või kolm päeva järjest kodust ära. Saabusid purjuspäi ja oksendasid põrandale.

Lastel polnud midagi süüa. Nad kannatasid päevade kaupa nälga. Viimases meeleheites lakkusid pisike Robert ja Taavi põrandalt oma ema ja isa okset.

Kasvataja kahtlustab, et seetõttu ei tahagi lapsed putru süüa – nad peavad putru okseks...

Kuigi Roberti, Taavi, Eero ja Laura kodu meenutab põrgut, pole nende vanemad paadunud alkohoolikud, rõvedat haisu levitavad prügikollid ega end pidevalt pilve tõmbavad narkomaanid. Nad lihtsalt armastavad kahtlases seltskonnas kärakat võtta. Ema Olga (29) lõpetas kutsekooli (väidetavalt müüjana), isa Vadimil (34) on keskharidus. Tegemist on täies elujõus inimestega. Kaabakatega, kel puudub kohusetunne ja arusaam laste eest hoolitsemisest.

Lapsed on selle paari jaoks hoopis teise väärtusega kui tavalistele eestlastele. Lapsed on neile sissetulekuallikas. Vadim töötab küll aeg-ajalt turul või juurviljalaos, kuid kindla tulu annavad paarile lapsed. Iga laps tähendab lapsetoetust. Lisaks veel iga lapse pealt üksikvanema toetus, sest enne laste äravõtmist polnud neil isa tuvastatud. Kõige krooniks on vanemapalk, sest väike Robert sündis alles jaanuaris 2010.

Kokku “toodavad” lapsed igas kuus 508 eurot ehk ligi 8000 krooni.

See tähendab, et vanemad ei kavatse lapsi niisama ära anda. Nad ei taha kaotada regulaarset sissetulekut.

Olga ilmub sotsiaaltöötajate juurde nädal pärast laste äravõtmist. Ta nõuab pisikeste tagastamist. Räägib, et otsib paremat eluruumi.

Kui naine kuuleb, et lapsi kohe tagasi ei saa, pöördub ta kohtusse. Teatab, et saab laste kasvatamisega hakkama, ning taotleb tasuta õigusabi.

Laste tagasisaamiseks teeb Olga veel ühe triki. Juristi soovitusel laseb ta Vadimil kiirkorras end kõigi nelja lapse isaks registreerida, kuigi Vadim on vaid beebi Roberti isa. (Ülejäänud laste isad ei tea isegi, et on Olgaga lapse saanud.)

Lastele on üleöö tekkinud isa, tuntud kui onu Vadim. Onu Vadim paistab olevat karmi käega tüüp. Eero lausa ähvardab lastekodu töötajaid onu Vadimiga.

Kuid lapsed kardavad isegi oma ema. Lastekodu kasvataja kuuleb kord, kuidas Laura teatab Eerole, et kui nad lähevad tagasi koju, siis lööb ema nad maha.

Olga loodab, et seoses isaduse tuvastamisega antakse lapsed talle tagasi, sest neil on nüüd teine perekonnanimi. Seda ei juhtu.

Olgal on veel üks võimalus: parandada oma käitumist. Ema sõlmib lastekaitse inspektoriga nn tegevuskava lepingu.

Lepingu kontrollimiseks käivad inspektorid uuesti Olga pool. Midagi pole muutunud. Söök puudub, elutoas on kraam pilla-palla. Vaid vanaisa on kolinud teise linna poja juurde elama.

Mõni aeg hiljem trehvavad lastekaitsjad Olgat teises peres, kus käib parajasti pummelung. Naine kuulutab, et ta ei ela enam Vadimiga koos, sest toimus tüli ja kaklus. Ta on koguni uurinud, kas saaks isadust tühistada ja lastele endise nime tagasi anda.

Sotsiaalhoolekanne taotleb Olgalt ja Vadimilt vanemaõiguste äravõtmist.

Tavaliselt on sellised kohtuistungid kinnised, kuid seekord laseb kohtunik saali Vadimi ema, et naine näeks, missuguste jäledustega tema poeg on hakkama saanud. Vapustatud vanaema hakkab nutma.

Olga itsitab ja õigustab end. Pole nõus, et lapsed käitusid koera moodi ja ei osanud süüa. Kui tema läheb poodi lastele süüa tooma ja jätab lapsed isa hoolde, ei tähenda see ju ometi, et lapsed jäävad üksi koju!

Olga teatab, et suudab laste eest hoolitseda. Ta eitab alkoholi kuritarvitamist. Räägib, et elab praegu üksi, tööl ei käi ja lastetoetust ei saa, isa aitab teda oma pensioni arvelt.

Psühholoog leiab, et Olga on destruktiivne isiksus, ei taju alkoholi tarvitamise tagajärgi, ei mõista probleemi olemasolu ega laste igapäevavajaduste tähtsust. See ema ei oska olla ema.

Alles siis, kui advokaat Olgale tema teod selgeks teeb, poetab naine paar pisarat ja ütleb, et lastel on lastekodus parem elada.

Vadim kuulutab valeks jutu, et lapsed viibisid okse sees. Mustus tekkis seetõttu, et Olga vend tõi koerad müügiks. Koerad elasid nende korteris umbes pool aastat, kuigi Vadim oli selle vastu.

Jah, ta viskab küll viina, aga mäletab täpselt, mida sel ajal teeb. Olgaga kakles, kui nad purjus olid. Vahetevahel läks naine armukadedaks ja ajas teda noaga taga.

Vadim võtab omaks, et ta peksis lapsi, kui nood ülemeelikuks läksid. Peksis rihmaga, kuid õigustab end, et ei virutanud ju kordagi näkku.

Praegu elab Vadim oma ema juures ja elatub juhutöödest.

Ta nõuab kõige pisema lapse endale jätmist, võimaluse korral tahab saada ka kaheaastast Taavit, kes oli veel sündimata, kui ta Olgaga tuttavaks sai.

Lapsi esindav advokaat (Eesti kohtus määratakse esindaja ka lastele) on üldiselt napi jutuga mees. Seekord esineb ta tavapäraselt pikemalt. Selgitab, et käis lastekodus ja nägi, et lastega on tehtud tublit tööd ja nende seisund on paranenud.

Advokaat lisab, et tema ei ole oma praktikas nii hirmsat juhtumit kunagi näinud ja kohtule laste olukorra kohta esitatud materjalid on õõvastavad.

Kohtunik on samuti ema. Talle jääb mulje, et tema ees olevad lapsevanemad ei saa aru, milliste rõvedustega nad hakkama said.

Kohtunik võtab vanematelt hooldusõiguse ja laseb lapsed lastekodusse panna. “See lugu oli õudust äratav,” ütleb kohtunik Ekspressile. “Siit oli igasugune inimlikkuse mõõde kadunud. Kujutage ette, et teie lapsel ei ole emalikku või isalikku hoolt. Pole süüa laual. Niimoodi ei tohi! Lapse iseloom kujuneb välja esimesel viiel eluaastal. Meile õpetati ülikoolis, et nälja tõttu saab kesknärvisüsteem kahjustada. Mis küll neist lastest saab?”

Kohtunikku huvitab, miks juhtunu väljatulek nii kaua aega võttis, et lapsed käitusid juba koerte kombel. “Ei saa ju olla, et keegi ei näe!”

Sotsiaaltöötaja ütleb, et Olga ja Vadim on väga liikuva eluviisiga. Kui sotsiaaltöötajad üritasid varem koostööd tegema hakata, kolis pere teise kohta. Tihti ei olnud nende elukohad registreeritud. Nad ei käinud lastega isegi arsti juures. Neile oli raske jälile saada.

Kuid need neli õnnetut last elasid linna sees, mitmekümne korteriga majas!

Lastekaitsjate jahmatuseks selgub, et laste viimane elukoht oli politsei huviorbiidis. Naabrid nägid toimunut, manitsesid ühiselt Olgat ja pöördusid korduvalt politseisse. Ühistu viimases avalduses seisab: “Olga jätab tihti lapsi üksi ja hooletusse, lapsed kakavad ja pissivad sissekäigus ja ukse alla. Korterist on tihti kuulda lärmi, toimuvad kaklused ja joomingud. Öösiti tulevad autoga erinevad isikud, lärmavad akende all, koputavad akendele. Sellega rikuvad Olga ja tema tuttavad naabrite rahu.”

“Suvel oli juhtum, et Olga jättis oma väikesed lapsed üksi koju, lapsed käisid aknalaua peal, naabrid olid sunnitud kutsuma politsei. Korteris elavad peale inimeste ka koerad ja kassid. Korteris on väga ebameeldiv koerte ja kasside väljaheidete ning mustuse lõhn. Korter on ebasanitaarses seisundis.”

Naabrid tegid mõne kuu jooksul politseile vähemalt kaheksa väljakutset.

Prefektuuri pressiesindaja ütleb, et patrullid viibisid kohal lühikest aega ning korteris valitsenud olukord (segadus, määrdunud riided) ei andnud põhjust kahtlustada laste väärkohtlemist. Enamik väljakutseid oli seotud avaliku korra rikkumisega, mida iseloomustasid lärm ja vali muusika. Samuti esines perevägivallaga seonduvaid väljakutseid, aga need toimusid laste osaluseta...

Lõpuks teavitavad tähelepanelikud naabrid lastekaitset, kes edastab info noorsoopolitseinikele. Prokuratuur algatab kriminaaluurimise seoses laste elu ja tervise ohtu asetamise ning nende kehalise väärkohtlemisega.

Praegu elavad lapsed pere tüüpi lastekodus. Nendega koos elab veel neli last. Laste toad on soojad, puhtad ja täis valgust.

Robert on aasta ja nelja kuu vanune. Ta on kenasti juurde võtnud ja paistab rõõmsameelne. Kuid võõraid mehi pelgab ning põrandale panemine tekitab temas vastumeelsust.

Taavi käib lasteaias. Ta on õppinud lusikaga sööma ja potil käima. Räägib lihtlausetega. Öösel kipub aga endiselt rabelema ja seetõttu on tema asemeks oleva diivani seljatugi keeratud toa poole, et poiss end öösel põrandale ei pööraks.

Laura on muutunud rahulikumaks, ei ärritu enam ruttu, oskab ise riietuda ja pesta. Ta on nutikas. Kasvataja räägib, et kui ta alguses palus tüdrukul tuua salvrätik, ei reageerinud Laura mitte kuidagi. Ta ei teadnud, mida see sõna tähendab. Aga kui kasvataja palus tuua asjad, millega saab tema venda pühkida, oli tüdruk kohe salvrätikutega platsis.

Sügisel ootab Laurat kooliminek. Veel mõned kuud tagasi polnud ta midagi kuulnud tähtedest. Praegu teab ta neist pooli, õpib kirjutama ja joonistama. Eelkoolis tabas tüdruk ära, et kui ta kõiki asju teha ei oska, saab naabrite pealt maha vaadata...

Laura ei niuksu enam koera moodi ega tuleta ema meelde.

Kõige kurvem on Eero olukord. Ta kardab endiselt pimedust ja on varem läbielatu tõttu hüperaktiivne. Õhtuti läheb poiss vahetevahel täiesti pööraseks, kargab mööda mööblit ringi. “Me võime neile ainult palderjanitablette anda, muud rahustid on keelatud,” ütleb lastekodu juhataja.

Eero ei hammusta enam teisi lapsi ega lastekodu töötajaid, kuid võõraid nähes tuleb aeg-ajalt urisemist ette.

Veel hiljaaegu viskas Eero Taavile saiatüki nurka ja Taavi tõi selle koera kombel hammaste vahel ära.

Eero käib lasteaias, kuid talle ei meeldi seal. Tema käitumine tekitab rohkelt nõutust, eeskätt teiste laste vanemates. Nad ei mõista poissi, sest nad ei tea tema kurba saatust. Lastekodu töötajad ei tohi sellest neile avameelselt rääkida.

Iga lugeja võib kujutada ette end pisikese lapsena ja asetada mõtetes korterisse, kus puudub valgus ning süüa pole midagi. On vaid koerad, mustus, rõve hais, pimedus ja nälg. Vahetevahel peavad ema ja isa võõraste tüüpide seltsis pummelunge, karjuvad ja kraaklevad, ajavad teineteist noaga taga. Niimoodi ööde ning päevade kaupa. Kui kaua te vastu peaksite, enne kui mõistus sassi läheb?

Seda arvestades on ime, et lapsed on niigi heas olukorras. Kahjuks ütleb lastekodu direktor, et suure tõenäosusega tunnistatakse Eero ja Taavi puudega lasteks. Robert oli liiga väike, et asjadest aru saada ning Laura osutus vaimult tugevamaks kui tema vennad.

Ühel päeval helistab Vadim lastekodusse ja teatab juhatajale, et tahab lapsi näha.

Direktriss on noor naine, pisikese lapse ema. Vadimi teod tekitavad temas tülgastust. Ta on mõelnud, et seda koletist kohates ei suuda ta end talitseda ja tormab mehele kätega kallale.

Juhataja suudab siiski viisakaks jääda ning ütleb, et Vadim tohib kohale ilmuda vaid lastekaitse loaga.

Isa huvi on arusaadav: koos lastega kadus regulaarne sissetulek.

“Ühes teises hooldusõiguse asjas ütles üks lapsevanem mulle otse: aga millest me siis elama hakkame?” räägib kohtunik. “Lapsi muretsetakse vaid selle pärast, et ära elada!”

Sellist võimalust peljatakse ka Olga puhul. Ta võib sünnitada viienda lapse, et uuesti emapalgale saada, ning võimudel pole mingit võimalust teda takistada.

See pole mingi hirmutamise jutt. Olga on suure kondiga priske naine ja kohtuistungil tekib paaril naisel küsimus, kas ta on lapseootel. Kuueaastane Laura räägibki lastekodus, et tita peaks sündima lähiajal. Suure tõenäosusega on jälle üks õrn elu ohus.

* kõik nimed on muudetud

Lapsed tähendasid Olgale ja Vadimile kindlat sissetulekut

Lapsed, vanusRobert (1)Taavi (2)Eero (4)Laura (6)Kokku
Lapsetoetus, € kuus57.5457.5419.1819.18153.44
Üksikvanema lapse toetus, € kuus19.1819.1819.1819.1876.72
Vanemahüvitis, € kuus278.02278.02
Kõik kokku, € kuus354.7476.7238.3638.36508.18

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid