Hambutu olemist võib vaadelda ka ülekantud tähenduses, kus inimene on võimetu, jõuetu, abitu ning saamatu elu tõsiste väljakutsetega toimetulemisel. Antud kontekstis peatun pisut selle juures, kui hambunud või hambutud on õpetajad. Ühiskond eeldab, et õpetajatel on lisaks teravale mõistusele ka teravad hambad, mille abil läbi närida kõigist füüsilistest, emotsionaalsetest, psühholoogilistest ning sotsiaalsetest probleemidest. Kui hambad kipuvad nürinema või välja langema, saadetakse õpetaja iseenda või tööandja kulu ja kirjadega täienduskoolitustele, et haletsusväärset hambutut olukorda leevendada - vahest tuleb õpetaja koolituselt tagasi ikkagi hambutuna, aga talle vähemalt sisendati ja sugereeriti (kasvõi autosugestiooni või antroposoofia) abil, et tal on kõik hambad alles ja pealegi veel väga teravad. Sellesse tuleb vaid uskuda ja neid tuleb vaid kasutada. Kahjuks šamanistlike mantrate kordamine ja sisendamine, et mul on piisavalt hambaid ja et need on piisavalt teravad, palju edasi ei aita.

Jah, kui toidupoolis on kerge ja vedel, siis pole hammastest suurt lugugi. Kraam on kergesti seeditav ka ilma hammasteta, sest kraam on eelnevalt püreestatud ning ekstra ette valmistatud, kus närimise funktsioon on nullilähedane. Näiteks eliitkoolide õpetajad (kes pole eri-, kutse- ja ametialasel tasandil karvavõrdki paremad ning pühendunumad, kui külakooli vastavad kutsekaaslased) saavad endale sellise kontingendi, kus hambutu olemine pole kellelegi probleemiks. Inimkoorekihi söömiseks ja seedimiseks pole vaja teravaid hambaid. Koorekiht läheb justkui iseenesest söögitorust alla, tekitab rammusa enesetunde koos kasvava üleolekutundega nende suhtes, kes on hambutud ning kellel kondid kurku kinni jäänud. Maa- ja külakoolide õpetajad ei saa endale riigi toetusel ja õiguse jõul kaapida meeldivat koorekihti, mille manustamiseks ja seedimiseks pole eriti hambaid vajagi. Eliiti ei moodusta mitte õpetajad (kes on eliitkoolides täiesti tavalised ainekesksed teenistujad või koguni ärahellitatud võrreldes äärealade kooliõpetajatega), ega ka lukususlikult remonditud ning muinsuskaitse all olevad koolimajad ega ülivõimekad koolijuhid (kes kuuluvad õigesse erakonda ja juhivad kooli nagu äriettevõtet) - eliidi moodustavad sünnipäraste ja geneetiliste eeldustega tugeva motivatsiooniga õpilased, kes pühendavad ennast kodu toel õppimisele, uurimisele, katsetamisele, mängimisele, avastamisele, mediteerimisele ning sõltumata aineõpetaja tasemest saavutavad aineolümpiaadidel nii vabariiklikus kui rahvusvahelisel tasandil auhinnalisi kohti. Selliste lastega töötamine on rõõm ja lust ning selle töö eest makstakse eliitkoolides veel kopsakat palka ka.

Samas on mündil ka teine pool, mis pole sugugi enam nii roosiline. On suur hulk hambutuid õpetajaid, keda ei vaeva mitte õpitud abitus, laiskus, missioonitunde puudumine, vähene hoolimine lastest ning mittetäielik pühendumine oma tööle, vaid tegu on sõna otseses mõttes maa soolaga - maa, mis haiseb ning kasvatab teravaid ohakaid ning kibuvitsu. Suurem osa õpetajatest peavad džunglisse teed rajama ning metslasi tsivilisatsiooni suunas juhatama, väike küünal käes. Ja selles kontekstis on õpetajad tõesti hambutud, kaitsetud. Ei tea, kas Õpetajate Liit on endale probleemi ja selle tekke-, laienemise-, süvenemise- ja püsimise põhjusi avastanud. Õpetaja on väike ja vaikne putukas, kes lippude ja loosungitega tänavatele protestima ei tule, sest sisetunne ja vastutus järeltuleva soo eest ei luba seda teha. Pinged neelatakse alla, suu pannakse kinni ja vaikselt teenitakse edasi (vastupidiselt Prantsusmaale või Saksamaale). Näljapajukil õpetajad lepivad sellega, et hambaid ei ole ega tule, kuigi õigusaktides justkui pakutakse kaubaks teravaid hambaid. Uurides põgusalt uut Põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, siis retoorilises mõttes on õpetajale justkui mõned õlekõrred pakutud, aga eeldused ja võimalused nende kasutamiseks on hoopis teine küsimus. Nimetatud seaduse paragrahv 14 lõige 1 ütleb, et vanemat karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, kui tema koolikohustuslik laps on ühe õppeveerandi jooksul põhjendamata puudunud rohkem kui 20% õppetundidest. Esiteks pole see mitte mingisugune hoob õpetajale ja teiseks karistatakse seeläbi lapsevanemat, kelle võsuke juba ette teab, et küll emme-issi selle summa ära maksavad. Vaevalt et seda sätet seni veel kusagil üleüldse kasutatud on ja selle kasutegur on ilmselt nullilähedane. Teravate hammastega minnakse vanemate kallale, kes ühel või teisel (objektiivsel) põhjusel oma eluga toime ei tule. Sama paragrahvi kolmandas lõigus öeldakse, et vanem rakendatakse üldkasulikule tööle 10-50 tunni ulatuses. Õpetaja jääb aga ikka hambutuks. Jah, ta saab küll nõustada nii last kui tema vanemat, kuid seda võetakse nii või teisiti teise inimese eraellu sekkumiseks. Probleemse õpilase suhtes võib küll rakendada seaduse sätteid, kuid needki on hambutud. Vaatleme neist mõnda lähemalt. Nimetatud seaduse 58.paragrahvi 3.lõikes on öeldud, et õpetaja võib õpilase käitumist arutada vanemaga. Tavaliselt on lapsevanem kaitsepositsioonil ja oma lapse poolel ning õpetaja jääb kaotajaks, sest õpilane pole ei kodus ega koolis aru saanud, et teeb või ütleb midagi valesti. Õpilasel kui kliendil, kui toote tellijal ja kvaliteedi hindajal, on alati ainuõigus - ja sellest tulenev diktaat kogu kooli personalile, kuidas peaks asju koolis ajama. Samas seaduses pakutakse veel võimalust õpilase käitumist arutada õppenõukogus või hoolekogus. Kui staar (loe: õpilane) (eriti põhikoolis) tuleb nimetatud nõukogudesse, siis tuleb pedagoogilisel personalil tõestada oma eksisteerimise ning kasvatustöö vajalikkust üleüldse. Loomulikult ei puuduta see eliitkoole, kes on riik riigis.

Edasi pakub seadus, et õpilasele määratakse tugiisik. Pole seda tugiisikut nii väga kusagilt võtta. Paljud koolid on sotsiaalpedagoogid ja psühholoogid vallandanud või pole neid üldse töölegi võtnud ning linna- ja vallavalitsuse kõrgetest ametnikest vaevalt et keegi vaevuks kogu südamega olema tugiisikuks probleemsele lapsele. Sealtpoolt kuuleb pigem süüdistusi kui abi.

Kuidas mõjub õpilasele kirjalik noomitus - ta vilistab selle peale juba ette ning õpetajast saab tema jaoks senisest veel suurem naerualune ning vihavaenlane. Põhjus on ikkagi vabakasvatuses ehk kasvatamatuses ehk lapse kehvas lastetoas ja lõpuks selles, et õpetaja on hambutu. Kirjaliku noomituse esitamine on vaid näiline kunsthammas, millega pole praegusel ajal, kus klient (loe: õpilane) on kuningas, suurt midagi peale hakata. Suulised ja kirjalikud märkused olid nõukogude ajal õpetajate käes mõjusateks kasvatusmeetoditeks. Hetkel on nende vorpimine võrreldav õpi- ja kasvatustegevuse paroodia ning farsiga.

Seadus lubab veel õpilaselt ära võtta esemed, mida ta kasutab viisil, mis ei ole kooskõlas kooli kodukorraga. Kas tavakoolis kujutate ette olukorda, kus staarihakatisest neiu või noormees ei kasuta ainetunnis moblat, et suhelda, mängida, muusikat kuulata jne - aineõpetaja vaid segab tema põhitegevust 45 minutit järjest. Vastava eseme konfiskeerimine ja hoiule andmine ei kulge sugugi ladusalt ja lõbusalt. Enne saab õpetaja õpilaselt terve rea ähvardusi, et õpetaja enda mobiiltelefon lendab aknast välja või siis õpilased, kes teavad ainult oma õigusi, aga pole kunagi mitte midagi kuulnud oma kohustustest ja vastutusest, väidavad et võõras omand on püha ning selle puutumatus peab oleme tagatud ka ainetunnis. Kui õpetaja väidab vastupidist, viidates seadusesätetele, siis vastuseks saadakse väide, et ega seadused ei korralda koolielu, vaid õpilaste hetkemeeleolud, tujud ja vajadused.

Veel pakub seadus ühe võimalusena õpilane õppetunnist eemaldada koos kohustusega viibida määratud kohas (kus?) ja saavutada tunni lõpuks nõutavad õpitulemused (huvitav kelle abiga?). Õpetaja on ka selle sätte rakendamise osas täiesti hambutu. Korrarikkujat õpilast klassist välja saada on põhimõtteliselt võimatu, sest see tähendaks, et õpilane peab katkestama mõneks hetkeks teisi lõbustava šõuprogrammi, publiku ning ovatsioonid. Tunnirahuklassid on üksikutes koolides ning tugipersonal on paljudes koolides likvideeritud. Kui ma palun, et korrarikkuja tunnist lahkuks (ma küll ei tea, kuhu neid saata, sest õppealajuhataja ja direktor võivad ka hetkel hõivatud olla). Tunnist väljasaatmine pole juba ammu enam õpilase jaoks mingisugune karistus, sest karistamatuse tunne domineerib oma eksimuse tunnistamise üle. Loomulikult peab ka õpetaja tunnistama õpilasele oma eksimusi. Kui on eksimus, siis tuleb andeks anda. Kui on õnnetus, siis tuleb kaasa tunda, aga kui tegemist on sigadusega, siis tuleb karistada. Aga see viimane kõlab postmodernistliku ning relativistliku haridusametniku jaoks totalitaarsena, diktaatorlikuna ning ahistavana, sest õpetaja (eriti mees) ei tohi õpilast sõrmeotsagagi puudutada (tutistada, klassist välja lükata, joonlauaga vastu sõrmi anda), sest see klassifitseerub kohe raske inimsusvastase kuriteona, kus õigus jääb alati õpilase poolele.

Millised on küll seadusega lubatud kasulikud tööd ja tegevused, mida õpilane peaks tekkinud olukorra heastamiseks tegema? Kas haljastustööd, talvel lume rookimine, kooli inventari parandamine- tööd ei saa ju käsitleda karistusena, kuigi paljudel noorukitel tööharjumused puuduvad täielikult.

Seadus ütleb ka seda, et igal päeval võib õpilast 1,5 tunni ulatuses pärast koolipäeva lõppu pärast tunde jätta. Suur osa õpilasi peaks siis igal päeval lahkuma koolist umbes kl.16 või 16.30. Aga õpilane ütleb seepeale, et sõitke seenele, mul läheb buss ja järgmist bussi pean ootama 3 tundi. Millega siis nende õpilaste aeg sisustada, et peale trotsi ja vimma võiks sellisest tegevusest veel miskit tagajärge olla? Õpetada inimeseks olemist, enese- ja teiste austamist, lugupidamist, ausust ja väärikust, staaritsemise ning ülbitsemise lõpetamist, püüda saada sellele lainele ka lapsevanema, kes oleks aineõpetajaga ühes, mitte vastaspaadis. Eesmärk on ju mitte kasutada hambaid laste hammustamiseks, vaid probleemi (selle põhjuste) läbihammustamiseks. Eesmärk ei ole last alandada, solvata, naeruvääristada, sildistada, vaid tõsiselt, järjekindlalt demonstreerida, et igal teol on tagajärjed, mille eest tuleb isiklikult vastutust kanda, jättes hetkeks kõrvale oma õigused, et tekiks tasakaal õiguste ja kohustuste vahel.

Õpetaja vajab suuremaid volitusi, ise otsustada kasvatusmeetodite üle - siin ja praegu ning vajadusel seal ja hiljem. Õpetajal peab olema võimalus ning juriidiline õigus nõuda, et õpilane heastaks oma sigadused, paluks vabandust solvava käitumise eest. Probleemsed õpilased võiks saata distsiplinaarlaagritesse, kus seikluskasvatuse kaudu õpetatakse iseendast võitu saama, oma emotsioone ohjama, raskusi ületama, teisi abistama ning austama. Õpetajal peab olema õigus suurema korrarikkumise (tunni ajal märatsemine, kisamine, röökimine, kooli inventari lõhkumine) puhul koheselt pöörduda kohalike õigus- ja korrakaitseorganite poole, sest ei saa lubada olukorda, kus üks  laps terroriseerib tervet klassi ja seega ka õpetajat. Siin on vaja kõigi osapooltega asjad lahti ja selgeks rääkida ning rakendada meetmeid, mis vähem soosiksid õpilastepoolset vaimset terrorit, vägivalda, ülbitsemist, jõhkrutsemist, nõmetsemist jne. Siis pole ehk enam põhjust rääkida hambutust õpetajast, sest nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim on ühiselt seda meelt, et hambutu õpetaja tegelikult polegi õpetaja.

Ramo Pener, õpetaja