Siiski on igal vaatajal ja asjatundjal erinev arusaam videokunsti piiridest ja Hue poolt esitatud, kohati antropoloogiliseks uurimisretkeks muutuv materjal langeb kokku ka Eestis vormunud arusaamaga videokunstist – veidrike tavaaskelduste dokumentatsioon või tavapäraste inimeste veidrused.

Ühesõnaga, videopildi mõttes on autor käitunud pedantse kroonikuna, tuues tükikese võõrast maailma vaataja ette, käivitades sügavmõttelise või poeetilise seosteahela vaataja teadvuses.

Siin võime arutleda materjali “tabavuse” üle, kuivõrd geniaalselt on see “otsustavale hetkele” pihta saanud. Selline suhtumine jätkab mõistetavalt Henri Cartier-Bressoni lähenemist, mis mõjutas omal ajal dokumentaliste.

Liikuva pildi autori suhe “hetke” on aga teistsugune kui fotograafil, kelle jaoks hetk on ajalisest voolust väljarebitud pildimolekul, millele vaataja tähendusliku välja juurde kasvatab. Video autor tegeleb ajahetke uurimisega, mitte selle väljarebimisega.

Omal viisil on videokunstniku tegevus, nagu Hue’gi videotes näha, eraldatud ajahetke “väljavenitaja” positsioonil. Ta leiab kellegi, millegi või juhtumi ning keskendab sellele oma tähelepanu. Võrdlusi kasutades võiksime viidata nn bullet time- või time slicing-tehnikale, mida on kõik näinud filmis “Matrix”, kuid siin tooksin selle pigem metafoorina, mitte visualiseerimisvahendina. Teatavasti seisneb see ühel ajahetkel toimuva eri nurkadest pildistamises ja selle materajali hilisemas ajateljele panekus. Selle tagajärjel näidatakse filmilõiguna, ajas väljavenitatud hetkede reana seda, mis toimus ainsal momendil. Ülekantud tähenduses tegeleb ka videokunstnik kontseptuaalse time slicing-tehnoloogia rakendamisega vabalt valitud ajahetkele, seda uurides ja vaadeldes määrani, mil see lakkab olemast eraldatud sündmus ajalises voos ja muutub “teoseks”, tähenduslikult ülekaalukaks hetkereaks.

Siin rõhutan, et mõtlen “ajalist viilutamist” pigem ülekantud tähenduses, kuigi ülesvõetu on järjestikuline, ajalisel teljel kulgev, siiski tegeleb see pigem ühe momendiga, aeg on justkui peatunud, rääkimata narratiivi olemasolust. Seda võime näha ka Hue videotes, võttes selgeks näiteks kas või video “Tattoo Fight”, mis on teiste seas klassikalisim videotöö narratiivi puudumise mõttes. Tegu peamiselt fotograafilise materjaliga, esitatud ajalises järgnevuses.

Mis puudutab prantsuse videokunsti tervikuna, siis minu arvates ei ole Hue kindlasti mitte tüüpilisim näide, esindades pigem keskteed godard’likult jutustava, isegi lobiseva videokunsti ning arvutianimatsioonide ja eriefektidega täidetud videastide kunstiloomingu vahel.