Nädala raamat: Naljakas ja õudne – rõhuga õudusel
Vladimir Glotser, Marina Durnovo “Minu mees Daniil Harms”
Tõlkinud Toomas Kall. Loomingu Raamatukogu 19/2011. 103 lk.
Daniil Harms (Daniil Juvatšov, 1905–1942) oli üks omapärasemaid vene kirjanikke, kes Stalini repressioonide ohvrina suri vangla haiglas nälga. Absurdikirjanikuna vastandus ta 1930ndate ametlikule sotsrealismile, leides austajaid ja järgijaid veel tänapäevalgi. Äsja ilmunud Vladimir Glotseri raamat räägib aga Harmsi naisest Marina Durnovost, keda peeti kaua aega surnuks, kuid kelle kirjandusloolane 1996. aastal Venezuelast üles leidis ning oma elulugu jutustama pani.
Harmsi looming on teatavasti ühtaegu naljakas ja õudne – sama võib öelda ka tema ja ta naise eluloo kohta, rõhuasetusega õudusel. Jutustaja keskendub paratamatult rohkem enda läbielamistele. Ütlus, et kassil ja naisel on üheksa elu, peab siin paika, sest muudmoodi ei oska seletada, kuidas Marina ikka ja jälle jalule tõusis pärast kõikvõimalikke hingelisi ja füüsilisi vapustusi, mida 1930ndate Venemaa, boheemlikku elustiili harrastanud abikaasa ja Teine maailmasõda pakkusid. Naise noorusaja peamised piinad olid sage nälgimine (söödi siis, kui Daniilil midagi ilmus ja ta honorari sai) ning mehe konstantne truudusetus, mille taustal annavad pidevad armutõotused ja tõsimeelne usklikkus absurdiefekti. Kuid sarmikas Harms (oma psedonüümi olevat ta tuletanud inglise sõnast charm) oligi sedasorti looja, kes tegi ka elust kunsti – piir elu ja kirjanduse vahel peaaegu puudus.
Stseenid, kus Marina väljast tulles on sunnitud ukse taga ootama, kuni mees teise naisega ühele poole saab; rongijaamas istudes suitsiidi plaanib, või kus ta, ise näljast nõrkenuna, mehele vanglasse viimast leivatükki viib, on kirja pandud harmslikult lakooniliselt ja ehedalt. Nendega võrreldes ei kannata konkurentsi mõnede eesti naiskirjanike suureks kirjutatud, aga tegelikult pisikesed läbielamised 1960ndate–70ndate Eestis – meeleheide raudse eesriide ja koledate aluspükste või olematute Levi’se teksaste pärast. Võiks isegi öelda, et võrreldes Siberisse küüditatute ja arreteeritutega ning Leningradi blokaadirõngasse jäänutega (see juhtus ka Marina Durnovoga), oli elu ENSVs paradiislik. Kõik on ju suhteline.
Durnovo tuleb oma mälestustes ikka ja jälle küsimuse juurde, kas mees teda armastas. Hulk naisele pühendatud värsse ja tõotusi räägivad selle poolt, teisalt kahtleb ta mehe siiruses tolle lugematute armuafääride tõttu. “Ma arvan, et see oli isegi kuidagi jabur, ebanormaalne. Mulle piisas juba viiest või kuuest tema romaanist, et temast võõrduma hakata.”
Kahtlemata ei rääkinud 87aastane vanaproua Glotserile kõigest. Paljut ta enam ei mäletanud, mõnest asjast aga keeldus rääkimast. Nii ei ole süžee kunstiliselt mõjuv väljajättelisus enamasti intervjuude raamatuks vormistaja teene. Soovitan kõrvale lugeda ka Harmsi kirjandustekste (nt hiljuti ilmunud seni mahukaimat eestikeelset Harmsi-raamatut “Väljapudenevad vanaeided” Rein Saluri ja Ilona Martsoni tõlkes), mis temast kooruvat pilti oluliselt – ja positiivselt – täiendavad.
