Gaga muusika on väga Njuujork mitmes mõttes. Gaga muusika on hüperreaalne, väga kiire, väga eneseteadlik ja väga väsitav. Kuulan Gaga plaati oma muusikukõrvakesega ja tõden, et nendes lugudes pole õhku. Gaga muusika on skisoidne kollaaž, plaadi kõikide lugude salmid-bridge’id-refräänid võiks omavahel ümber vahetada ning midagi ei juhtuks. Gaga justkui alahindaks oma kuulajaid, pakkudes kõige kulunumaid vormeleid, mis empaatiale ruumi ei jäta. Gaga muusika kondenseeritus ja kiirus sobib NYCi või Londoni öösse, maani täis kurbadele ja agressiivsetele inimestele (gei)klubis, kes veel kella nelja ajal paaniliselt armastust/seksi otsivad. Gaga laulab eneseteostusest, feminismist ja religioonist, kuid tema sõnum on seest õõnes. Kui Gagat Madonnaga võrreldi, hakkas muidu nii sõnakas Gaga nutma – no mida!

Gaga ise seab endale kõrged nõudmised ja teda on raske mitte respekteerida, kuid kerge mitte taluda. Albumil on paar pärli (“Government Hooker”, “Bloody Mary”, “Scheisse”), põikeid metal’i ja ooperiradadele. 1990ndad on ammu tagasi, mind erutavad enim momendid, mil Gaga kõlab juba nagu nullindate alguse Miss Kittin. Retromaania käib täie hooga, nagu nendib ka Simon Reynolds. Mis veel – albumi väärtust tõstab fakt, et tegu on tõenäoliselt ühe koledaima plaadikujundusega ever. 6