Rein: Heino Kiik on kunagi tabavalt öelnud, et kirjanik on üks väheseid inimesi, keda ei saa lahti lasta. Teised inimesed sõltuvad süsteemist nii palju, et kui käitud režiimile ebasoodsalt, siis ei saa enam samas kohas edasi töötada ja kõik seda loomulikult kartsid. Aga kirjanik jäi endiselt kirjanikuks isegi siis, kui keelati tema teoste avaldamine, nagu juhtus näiteks Hando Runneliga. Me nägime seda kõike kõrvalt ja see oli väga õudne. Ma mäletan näiteks väga elavalt momenti sellest, kuidas Juhan Viiding sai teada, et tema luulekogust oli tsensor mingid luuletused välja võtnud – see juhtus Kirjanike Maja musta laega saali eestoas. Kuidas see mõjus nii tundlikule loovisikule, see oli kole. Aino: Ma juhtusin siis samuti seal olema. Tol ajal oli Kirjanike Liidul kord nädalas avatud oma väike raamatukiosk, kust kirjanikud said raamatuid osta... Rein: ...Kusjuures ka oma raamatuid osteti sealt! Aga jah, see tsensori ja režiimi vägivald loova inimese suhtes, see oli ikka jube. Seda võin ma küll öelda, et praeguses Eesti ühiskonnas on vabadusega põhimõtteliselt kõik korras. Me saame liikuda, mõelda, rääkida – otseseid repressiivseid samme sellele ei järgne. Võib küll olla, et kui sa väljendad teatud liiki vaateid, siis mingisugused parteid üritavad takistada sinu ametialast tegevust. Isegi meie ülikool on kannatanud (Rein Raud töötab Tallinna Ülikooli õppejõuna; viimased viis aastat oli ta TLÜ rektor - toim.), sest ta on poliitiliselt sõltumatu ega tee kellegi tahet. On tohutu vahe repressiivaparaadiga ja sõltumatute ühiskondade vahel. Aino: Mul on vist kaks korda tsensor midagi maha võtnud, ükskord Sirbist ühe luuletuse palgasõduritest keskajal ja kusagilt raamatust tõmmati maha koht, kus oli räägitud, kuidas ilusad vene tüdrukud istusid kohvikus. Ei saa praegugi aru, miks. Rein: Tsensor ilmselt kartis, et kui raamatus on juttu sellest, et Eestis on venelasi, siis see on vihje mingisugusele venestamispoliitikale. Aino: Jah, tont seda teab. Aga eelkooliealiste laste kirjandust tsensor üldse ei vaadanud.   Tsensori puudumine polnud kindlasti peamine mõjutaja, et me Enoga hakkasime lasteraamatuid kirjutama. Eno ema Lea Nurkse oli lastepedagoog ja tegeles ka lastekirjandusega. Tema innustusel kirjutas Eno oma esimese raamatu "Nii või naa". Eestis keelduti seda välja andmast, sest arvati, et raamatu tegelik autor on Lea Nurkse, kes oli parasjagu soovimatu isik. Eno kasuisa Rein Nurkse oli vangilaagris. Läbi juhuste ilmus see kõigepealt Moskvas venekeelsena. Nii oli "dabroo" juba antud, varsti ilmus raamat ka eesti keeles ja veel mitmetes keeltes ja nii oli esimene samm lastekirjanduse valdkonnas astutud.
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega