Raivo J. Raave : Valge laev ja Eesti tragöödia
Ja ilmselt valitseb ta ka Eesti rahvast edasi, vähemalt senikaua, kui siin on veel, keda valitseda. Sest hoolimata kõigist meie edusammudest ja kõigest muust vaimustavast, Eestisse mitte ei tulda, vaid siit lahkutakse.
Haridus- ja teadusministeeriumi nõuniku Aho Rebase hinnangul on Eestist lahkunud ca 150-200 000 inimest vt. http://www.eesti.ee/rahvuskaaslased/index.php?id=11. Me arvame, et meid on kodumaale jäänud miljon – ilmselt on see arv siiski märgatavalt väiksem. Seega, on ka neid, kes ei saa aru, kui tore on elada riigis, mille võlakoorem on väike ja kus lapsed puulehti söövad
Inimesed virisevad, et meie inflatsioon on euroala suurim ja me ikka toetame abivajajaid 149 miljoni euroga, selmet luua uusi töökohti Elujõuline inimene niisama virisemise peale aega raiskama ei hakka ja läheb siit vaikselt minema. Ongi juba suures osas läinud. Mida peavad aga tegema need, kes eluga siin enam kuidagi hakkama ei saa, ning kellel sõiduraha samuti napib? Ei jää vist üle muud, kui minna Lasnamäe nõlvale Valget laeva ootama. Seda on ennegi tehtud.
LAEV KUI PÄÄSMISE SÜMBOL
Miks Maltsveti järgijad just Valget laeva ootasid, pole päris selge. Selline motiiv, kus Lunastaja tuleb omadele järgi laevaga või pilvelaevaga, pole kristlikus traditsioonis eriti levinud. Katoliku kiriku poolt hereetikuteks tunnistatud manilastel oli küll ettekujutus, et hing jõuab taevasesse sadamasse valguse laeval.
Traditsioonilistes kultuurides sümboliseerisid laevad sageli taevakehade rändamist ning neis võib kohata võrdlust taevast kui ookeanist, kus seilab taeva- või pilvelaev. Sumeritel sümboliseeris paat oma kuju tõttu kuud ning laev oli Paabeli kaitsejumal Marduki sõiduk, mida kasutati ka riitustel.
Vanas Egiptuses sümboliseeris laev päikesepaadi teekonda. Vana-kreeka mütoloogias viis Charon surnute hinged paadiga üle Styxi jõe allilma. Viikingid matsid oma meresõitjad laevavrakkidesse ka meil. Paat on olnud füüsilisest maailmast vaimsesse siirdumise sümboliks.
Kristlikus traditsioonis seostub laev pääsemisega eelkõige võrdluse tõttu Noa laevaga. 1. Moosese raamatu 7 ja 8 peatükk räägivad sellest, kuidas Noa ja tema pere pääsesid veeuputusest laeva pardal. Laiemas tähenduses on laev turvalisuse sümbol. Laev on olnud ka otsingu ja olemise teistesse vormidesse siirdumise sümbol.
Eesti kultuuris tähendab valge laev millegi ootamist, mille saabumise tõenäosus on imepisike kui mitte olematu. Alguse sai see väljend maltsvetlaste valge laeva ootamisest, mis neid tõotatud maale viiks, Lasnamäel 1861-sel aastal.
Maltsvet lubas oma järgijad Lasnamäe nõlvalt laevaga otse Kaananimaale viia. Miks Kaananimaa just Krimmis asus, pole teada. Võimalik, et vähese kirjaoskusega prohvet ajas segamini sarnase kirjapildiga Kaasani ja Kaanani nimetused.
Kui laev millegipärast tulemata jäi, mindi mööda maad, jalgsi. Teekond oli raske ja paljud surid. Väljarändamise ajendiks olid ilmselt talurahvarahutustele järgnenud repressioonid, samuti soov saada maad. Massilise talude päriseks ostmise alguseni Eestis jäi siis veel ligi paarkümmend aastat.
KODU, KALLIS KODU
Surve peab igatahes olema suur, et koduhoidev eestlane üldse emigreerumise peale mõtleks. Mustlaste rahutus meie hinges puudub. Pigem on ideaaliks põlvest põlve pärandatav kodu. Lahkutud on siiani ikka võõrvõimude survel.
Nõukogude Liidust teatavasti tahtsid paljud lahkuda, kuid ei saanud. ”Elu Sõna” võttis ette protestilahkumise Iisraeli viisaga öeldes lahti N. Liidu kodakondsusest. Paljud tulid pärats vabanemist tagasi. Huvitav, kas neid reaalselt äraminejaid olekski olnud rohkem kui on praegusel hetkel olnud minejaid Eesti Vabariigist?
Eestlastel on veel üks huvitav eripära, millele on vähe tähelepanu pööratud. Eestlane võib minna küll misathes võimu vastu: ordu ja mõisnike ja omavoli ja oma- ja linnavalitsuste vastu, aga eestlane ei lähe riigi vastu. Ses mõttes on valitsus otsekui tabu, mille puhul tuleb teha ”tšurr” nagu laste mängus.
Ometi ei kannata paljud moraalset hoolimatust välja ja kuna jõudu Noa laeva ehitamiseks pole, siis loobutakse kallimast: kodust. See on tänase Eesti suurim tragöödia.
