Vilja Kiisler : Vägivald armastab vabadust
Demokraatia on laialivalguv mõiste. Ameerika demokraatia lubas bin Ladeni ilma kohtuta tappa, aga Breivikit ootab seaduse järgi vaid maksimaalselt 21 aastat vanglakaristust. Kui ka nende meeste „suurusjärgud“ pole võrreldavad, siis tegutsemisviis igatahes küll. Pealegi, kui esimese taga seisis suur organisatsioon, siis teine tegutses praeguste andmete kohaselt üksi. Kui arvestada tapetute hulka ja hävitustööks kulunud aja suhet, siis on Breiviki „efektiivsus“ kardetavasti suurem.
Erinevalt koolitulistajatest, kes pärast tapatööd tavaliselt ka iseennast maha lasevad, ootas Breivik võimalust kohtuprotsessi käigus oma sõnumit maailmale kuulutada ja võimalikult palju meediakajastust pälvida. Lähitulevikus arutatakse ilmselt palju selle üle, kas on mõtet säärase teo toime pannud inimese mõttemaailma meedia vahendusel lahata, tehakse seda niikuinii. Miks-küsimuse eest pole pääsu. Kuidas see võimalikuks sai ning mida saab teha, et selliste asjade kordumist ära hoida? Selleks tuleb paratamatult tolle inimese sisse vaadata, nii vastik kui see ka ei ole.
Vastukajadest Norra sündmusele leidsin imeliku lause: „Mõista Norra massimõrvarit tähendab mitte uskuda demokraatiasse.“ Mõtteavaldus pärines tüüpiliselt emotsionaalsest kontekstist: massimõrvar ei olegi inimene, ja üleüldse, see ei ole võimalik, et selline asi juhtus. Aga ometi ju juhtus, ja teo tegi inimene. Kuuldavasti selline, kellest keegi midagi säärast oodata ei osanud. Lihtne on kuulutada Breivik hulluks, maniakiks ja mitte-inimeseks, kelle öeldu ja mõeldu ei vääri arutlemist, aga kahjuks ei vii see kuhugi.
Ärgem unustagem ka, et võime tappa on igaühes olemas. Mäletate, kui Liibanoni pantvangid rääkisid võimalikust põgenemisest, siis kaalusid nad ka seda, kas suudaksid oma valvureid tappa. Vähemalt üks seitsmest tunnistas, et nad pidasid end selle võimeliseks. Tegu jäi tegemata, sest polnud mingit kindlust, et tapmine ka põgenemise õnnestumist tähendab. Ma arvan, iga nainegi suudab tappa, kui näiteks keegi tema lapse elu või tervise kallale kipub.
Julgeolekustruktuurid tunnistavad, et kui organiseerunud terrorismi on veel võimalik ennetada, siis üksipäini tegutsevate äärmuslaste ees on riigid ja valitsused võimetud. See on valus tõsiasi. Riigid võivad kodaniku heaolu ja turvalisuse eest hoolitseda ainult teatud piirides, olgu tegemist kui tahes tugeva demokraatia või kui tahes kõrge elatustasemega. Riik võib tagada, et tööta jäänud inimene ei kõnge tänaval, aga ta ei saa midagi teha, kui mõni ei leia sõpru või armastust. Või kui ema ei tea, mida poeg kõrvaltoas teeb.
Breivik jättis oma ettevalmistustest veretööks jälgi maha juba varem, aga kogu internetil pidevalt silma peal hoida on võimatu. Seda soovida tähendaks tahta demokraatia asendamist totalitaarse režiimiga. Tegelikult on demokraatia niigi olnud sunnitud iseenda loodud vabadusi järjest piirama. Taani otsus piirikontrolli karmistada põhjustas EL-i pahameele, aga tegelikult teavad kõik riigid, missugused on piirideta Euroopa pahupooled. Läbiotsimised lennujaamades piirnevad inimväärikuse alandamisega, ent pärast 9/11 sellega lepitakse vaikimisi.
Põhimõtteliselt ongi üksikisiku terroril „süsteemi“ vastu kaks aspekti, mida tuleb kahtlemata arutada ja teatavate järeldusteni jõuda. Üks on psühholoogiline. Kuidas ja miks kõrvalekalded tekivad, seda teavad psühholoogid tegelikult niigi – küsimus on pigem selles, kuidas õpetada inimesi lugema märke, et kõik pole korras, ja julgustada neid sellest teada andma. Millegi õõvastava aimajaid kindlasti leidus, iseasi, kas nad seda meedia vahendusel kuulutama hakkavad. Perverte tuntakse ära palju sagedamini kui neist teada antakse, see on fakt.
Teine on „süsteemi“ ja üksikisiku suhe. Kuigi demokraatia on meile mõistetavaim, sümpaatseim ja lähedasim valitsemisvorm, ei ole ta kahtlemata puudusteta. Kas või netikommentaariumites toimuv annab selgelt aimu sellest, et mitte kõik ei mõista vabadusi mõistlikult kasutada. Ukse avamine sellele, kes on otsustanud maja õhku lasta, võib osutuda nii mõttetuks kui ka lühinägelikuks, ent samas ei saa ühe segase pärast kõiki uksi lukku panna.
Nii võib demokraatia – ja isegi veel rohkem demokraatiat – tähendada seda, et väärastunud üksikisiku vastu on süsteem võimetu. Demokraatia peab seda tunnistama, kui tahab „iseendaks jääda“ (eri riikides tähendab see muidugi ise asju). Demokraatiasse uskumine on arulage üritus, kui selle puudusi ei teadvustata. See ei taga, et lähedased märkavad, mida ta seal arvuti taga teeb, ega enneta viha kasvamist vihkamiseks.
