Sergei Stadnikov : Kulla maagilisest väest

Mida tõsisemalt ja vihasemalt vaieldakse praegu isegi Ameerika Ühendriikide pankroti võimaluse üle, seda rohkem tekib neid, kes üritavad oma tulevikku kindlustada ehk kõige konservatiivsemal viisil – nad investeerivad osa kapitalist nimelt kulda.

Kullal kui haruldasel ja muide keemiliselt ülimalt plastilisel väärismetallil on alati olnud eriline tähendus suuremale osale inimkonnast. Ja sõjajärgsetel aastakümnetel vahepeal mõnevõrra soikunud ürgne arhetüüp aktualiseerus lausa meie silme all taas…

Näiteks Vanas-Egiptuses, kus kullast esemed ilmuvad juba hiljemalt IV aastatuhande eKr lõpust, oli kullal kaua aega (Vana-Riik; u. 2707 – 2240 eKr) just sakraalne tähtsus, millele hiljem lisandus rahaline aspekt. Egiptlastele väljendas kuld kui niisugune eelkõige kindlust ning hävimatust. Kuid mitte ainult seda. Kuld oli iga jumala substants, sisuliselt tema hävimatu, igavene keha. Ühes Uue-Riigi (ca 1550 – 1070 eKr) aegses vaarao Seti I nimel päikesejumalale Ra´le loodud hümnis lausutakse maailmaloomise alguses järgmised pidulikud sõnad: „Tõesti, minu ihu (sõna-sõnalt „nahk”) on valgest (teisisõnu „elektronist” ehk hõbeda ja kulla looduslikust sulamist. – S. S.) puhtast kullast”. Säärane uskumus oli tollal ainuvaldav. Kullaga mõnikord kaetakse või värvitakse vähemalt kuldkollaseks (hiljem mõnikord hõbedaseks, sest kallimat hõbedat Egiptusesse imporditi. – S. S.) muumiate maskid, sarkofaagide „näod”, sarkofaagid, hauakambrisse asetatavad teispoolsusse lahkunute ülikute puuskulptuurid jne. Ka Egiptuse jumalike valdjate püramiidide tipud, suuremate templikompleksside seinad ja sihvakate obeliskide küljed kaeti osaliselt lehtkullaga. Jumal-demiurgi Ra-Atumi kohta muuhulgas öeldi: „Ta ihu on kullast ja luud hõbedast”. Järelikult peab ka tema poeg, Egiptuse kuningas, koosnema samuti hävimatust loomusest. Näiteks Püramiiditekstides (Vana-Riigi lõpp, u. 2300 eKr) nimetatakse surnud valitsejat kohati „kuldseks sõnniks” ; Uue-Riigi 18. dünastia vaarao Tutanhamoni muumia nägu aga katab imeilus, meilegi teada-tuntud, kuldmask jms.
 
Omaaegsed egiptlased mõtestasid teispoolsust ja oma jumalaid valdavalt vägagi konkreetselt, püüdes neid hoomata ning kujutada meeleliselt võimalikult lähedastena. Keha ja vaimu, erinevalt näiteks hilisematest monoteistlikest kõrgreligioonidest või kas-või Platoni idealistlikust filosoofilisest süsteemist, ei vastandatud. Kuid väärismetall iseenesest ei teinud ühte hauakambrit või templit pühaks, viimane saavutati preestrite teostatud kauakestvate ning keeruliste riituste kaudu.
Uue-Riigi ajaks oli kuld veelgi tihedamalt läbi põimunud nii sakraalsest kui majanduslikust dimensioonist: paljud lunisid Vanade-Idamaade valitsejad vaaraodelt endale kulda kõige erinevamal kujul. Ja iidse, lisaks kõigele veel kullavarude poolest rikka Niilusemaa kuningad, saatsidki seda neile. Nii tavalise kaubavahetuse raames kui ka oma universaalsusele püüdleva võimuteostuse maagilise märgina – egiptuse saadikute toodud vaaraode kullast kujude näol.
Vana-Egiptuse tsivilisatsioon oli esimene ühiskond inimkonna ajaloos, kus kullal oli lausa ainulaadne tähtsus ning mida kaevandati tõesti palju (eeskätt Ülem-Egiptuses ja Alam-Nuubias). Ometigi pidagem silmas: reaalselt hõlmas antud maavara vaid väga väikest osa egiptlastest, sealsed põlluharijad reeglina ei olnud kulla omanikud.

Kui nüüd üritada leida kulla tähendusele mingit vastavat ühiskondlikku paralleeli või sarnasust teiste kõrgkultuuride seast, siis kõigepealt meenub mulle inkade impeerium. Ja ka kaasajal suhtutakse kulda sageli emotsionaalselt.

JÄRGNEB