Tanja Korobka : Facebook - antisotsiaalsait
Selle asemel, et sõpradega päriselt kohtuda, on sajad tuhanded inimesed naelutatud arvutiekraanide külge, et kõigi oma tuhande tuttavaga elada õnnelikus fantaasiamaailmas.
Kunagi kohtusime sõpradega isiklikult, jagasime ühiseid huvesid ning mälestusi, sõbrad olid rasketel aegadel toeks. Nüüd ei pea sõpradega isegi kohtunud olema, meil ei pruugi ka midagi ühist olla, piisab vaid sellest, kui meie teed ristuvad internetivõrgus. Veebis on sõpru luua lihtne: seal võime rääkida kõigest nägemata kaaslase reaktsiooni, seega tundmata suuremat vastutust inimese tunnete pärast. Sotsiaalmeedia on teinud meist isoleeritud suhtlejad, kes riske võtmata istuvad üksi oma toas ja trükivad virtuaalsetele sõpradele. Kui suhtest ka midagi välja ei tule või midagi valesti läheb, võib mitte mingisugust kahju tekitamata välja logida ja asi unustatud. Nii mugav! Kas pole mitte lihtsam vastata Facebooki staatusele või vajutada "meeldib" nupule foto all, kus sõbral uus ilus soeng, kui kohtuda ja kiita seda silmast-silma?
MItmed psühholoogid väidavad, et kogudes endale palju online-sõpru, loome tegelikult enda ja nende vahel sotsiaalse distantsi, sest keskmisel inimesel ei ole lihtsalt aega arendada mingitki tähenduslikku sõprust nende kõigiga, seega mida rohkem on meil veebi-sõpru, seda vähem on meil sõpru, kellega kohtume tegelikult. See on ka matemaatiliselt loogiline: ööpäevas on 24 tundi, millest hüpoteetiliselt 8 veedame magades, 8 töötades, 2 - 4 süües ja hinge tõmmates. Jääb vaid paar tunnikest vaba aega. Kui veeta see internetis suheldes, siis tõepoolest, ei ole ajaliselt võimalik kohtuda reaalelus. Kui sügav on aga inimsuhtlus, mis on jaotatud üksikuteks elektrooniliseks osadeks? Kui arvestada inimeste vajadust armastuse,läheduse, isegi huumori vastu, mis paljuski on edasiantav isiklikult, on teksti- ja pildipõhine suhtlus üsna kasin kohalolemise asendaja.
"Sotsiaal"meedia mitte ainult ei loo sotsiaalset distantsi, vaid võib olla ka igati konarlik ja poolanonüümne suhtlusvahend. Sõber kirjutas mulle Facebooki kirja. Ta oli millegipärast veendunud, et vastan talle kohe. Miks ei võinud ta mulle sõnumit saata, või veel parem - helistada? See on kõige kiirem ja kindlam viis mind kätte saada! Kuid kuna avasin Facebooki kirja alles õhtul, jäigi meie kohtumine ära. Tegelikult elab sõber mu kodust 30-minutilise jalutuskäigu kaugusel või 30-sekundilise telefonikõne kaugusel, kuid lausa 10-tunnise Facebooki-tee kaugusel. Kas Facebook on sotsiaalne?
Kuhu on kadunud inimese isikuline ja isiklik avastamise nauding? Nägin juhtumisi tänaval Facebooki "sõpra", keda ma kunagi varem näinud ei olnud, kuid kelle eraelust teadsin tänu Facebooki postitustele kõike. Kui aus olla, oli see põgus kohtumine üsna piinlik, sest rääkida polnud uue sõbraga millestki - kõik oli juba teada. Ainult läbi isikliku avastuse, ühise pinna leidmise, saab võimalikuks tõeline side. Teist isiklikult tundma õppides, avastame ka iseennast ja kasvame justkui kokku, sest meil on läbi ühise mineviku midagi ühist.
Mulle tundub, et sotsiaalmeedia on suur maja, kus igale inimesele on antud eraldi väike tuba ja arvuti. Kõik need inimesed kirjutavad iseendale arvutisse kui lahedad nad on, kuid mingit tähenduslikku suhtlust inimeste vahel tegelikult ei toimu. Enamus inimesi kasutavad Facebooki staatuse ülesriputusi pigem selleks, et teistele muljet avaldada, mitte et kontakti luua.
