Eksisteerib terve hulk ajaloolisi lugusid ning isegi anekdoote, mis seletavad või üritavad põhjendada Prantsuse riigipea omaaegset vägagi ekstravagantset, võib isegi konstateerida, julget sammu. Minu arvates olid siin määravad nii tema aristokraatlik päritolu ja 19. sajandi stiilis saadud kodune kasvatus kui ka enne Esimest maailmasõda (1914-1918) kehtinud otsene kullastandard valuutade (näiteks Inglise nael, Prantsuse frank, Saksa mark, Vene rubla, USA dollar) väärtuse määramisel. Viimane tõsiasi oli de Gaulle´l muidugi hästi meeles. Kindla rahaühiku eeskujuna pidas president silmas eelkõige kuulsat „Napoléon d´or”-i nimelist kuldmünti (20 franki), mis ju nii efektselt eristus sõjajärgsest inflatsioonist räsitud paberrahadest. Peale selle ärritasid rahvuslikku liidrit kohe tajutavalt kõikvõimalikud sahkerdamised, väärtpaberitega spekuleerimine jms. Lisaks ei sallinud see veendunud prantsuse rahvuslane eriti anglosaksi poliitilis-majanduslikku eliiti ning nende paikapandud maailmakorda. Paljudeks aastateks kontseptuaalselt juba ette läbimõeldud erisuhteid eelistas de Gaulle aga ajada Saksamaa Liitvabariigi ning Nõukogude Liiduga (viimast nimetas ta mõnikord isegi ametlikes välisesinemistes lihtsalt Venemaaks). Nii nagu geopoliitikas, otsis de Gaulle ka majanduses midagi püsivat. Loomulikult sai selleks olla vaid igikestev kuld.

Kui briifingul soleeriv Prantsusmaa president oma mõtted kunagise kullastandardi taastamise vajaduse kohta hästi selgelt, aeglaselt ja iseenda tähtsust tajudes lausa pidulikult paberilt ette luges, hoidsid paljud ajakirjanikud peaaegu hinge kinni. Kui mees suvatses lõpuks lõpetada, tormas press kohemaid telefonide manu – sõnastati järjekordne sensatsioon. USA tolleaegsele presidendile Lyndon B. Johnsonile (1908-1973) tehti teemakohane konfidentsiaalne ettekanne, too osanud vaid ahhetada: „No nii, vanamees on lõplikult ära pööranud”. Alguses loodeti Valges Majas vaikselt, et de Gaulle´i resoluutne retoorika ei aktiveeru konkreetseteks tegudeks. Kuid see oli ameeriklaste järjekordne valearvestus. Gollism asus oma hiilguse tipus ja sihikindel kindral valmistus nö „kuldseks Austerlitziks”.

1965. aasta sügisel saabus New Yorki sadamasse üks ülimalt eriskummaline Prantsuse laev, mille lastiks oli 750 miljonit dollarit (praeguse vääringu saamiseks tuleks summat korrutada viiega, kusjuures isegi sel juhul saavutame ainult ligikaudse ostujõu). Ja vastavalt ametlikule rahapoliitikale pidi Fort Knoxis asuv Ameerika Ühendriikide kullareserv hea hulga kullakange prantslastele välja laduma (millegipärast meenus mulle siinkohal bondiaana kuulus „Goldfinger”). Vastavalt kehtinud kursile laaditi laevale 825 tonni kulda, mis ei ole sugugi naljaasi. Muide, see ei jäänud kaugeltki viimaseks Prantsusmaa randadelt sissetulnud „dollarilaevaks”…

Ameerika riigiametnikud poolametlikult kirusid, kuid ei saanud vähemalt esialgu midagi olulist vastu käia. Saksa liidukantsler Ludwig Erhard (1897-1977) demonstratiivselt hurjutas ebalojaalset prantsuse kavalpead, siis aga võttis kogu oma majandusmehe autoriteedi kokku ja saatiski üle ookeani kullaks vahetama veelgi suurema dollarihulga! Ja saigi kõik ilusti ära tehtud! Seejärel rivistusid järjekorda kanadalased, jaapanlased jt.

Loomulikult ei seisnud põhiprobleem de Gaulles´is, USA majandusele mõjus esmajoones koormavalt relvastatud võidujooks Nõukogude Liiduga, Iisraeli aktiivne sõjalis-majanduslik toetamine, arvukad ettevõtmised üle maailma ning muidugi Vietnami sõda. Ja siis juhtiski see, mis pidigi juba ammu juhtuma: 15. augustil 1971. aastal teatas Ameerika Ühendriikide president Richard Nixon (1913-1994) dollari kullakatte kaotamisest. Tõsi küll, väidetavalt tema suust pärineb järgmine igati õpetlik dollariga seonduv mõttetera: „Meie raha – teie probleemid”. Kõlab igati aktuaalselt praegugi.

PS! Käesoleval ajal hoitakse Fort Knoxis 8.133,5 tonni kulda; 1949. aastal oli seal aga 21.800 tonni – 70% kõikidest maailma kullareservidest!